November 20, 2014
In
Art, Lapin
Väljavõte sarjast „Eesti klassikute audiovisuaalsed autobiograafiad“
Osa 4: Leonard Lapini ateljees, Vabaduse platsil.
Al Paldrok intervjueerib 65. Juubeliaastal just nüüdama Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessoriks valitud Ida-Euroopa kunstiloomingulist vulkaani, erudiiti, suprealismi loojat, professorit, eesti avangardistliku kunsti isa, modernistlikku arhitekti, väsimatt kirstunaela, kaupluste, sööklate, teenindusettevõtete, raviasutuste ja saunade agarat külastajat, daamide lemmikut, köieltantsijat ja akrobaati, suurt poeeti ja filosoofi Leonhard Lapinit, kes räägib kunsti juurde jõudmisest, diskursuse ja kunstnikupositsiooni muutumisest, loomeprotsessist, alkoholist ja seksuaalsusest.
Kuidas jõudsid kunsti juurde?
Kunsti juurde jõudmine oli kuidagi väga loomulik, sest minu ema jutu järgi olin juba lapsena öelnud, et mina tahan saada kunstnikuks. Koolis ma käisin kunstiringis, mul oli üks õpetaja, kes oli olnud Pallases. Aga ega ma seal väga midagi erilist ei õppinud. Kusagil 13 -14, hakkasin tegelema linoollõigetega. Tol ajal olid ilmunud Richard Kaljo väikesed raamatukesed ja sealt sain inspiratsiooni oma lõikeks. Muidugi tahtsin minna Tartu kunstikooli, aga need eksamid seal olid nii keerulised, ma ei olnud saanud sellist spetsiifilist joonistamise ja maalimise haridust. Nii et Tartusse jäi minemata. Arvan, et see oli ka õige käik. Tahtsin astuda ka Kunstiinstituuti, aga minu vennal, kes tollal töötas juba kommivarbrik Kalevis peatehnoloogina, oli terve hulk kunstnikke seal tööl ja selle kaudu tundis ka veel muid kunstnikke, ta ütles niimoodi, et ära mine sinna kunsti õppima, et see on üks igavene vaesus ja viletsus, et mine parem õppima arhitektuuri, seal sa vähemalt teenid. Ja ma ei kahetse takka järgi, ma olengi arhitektuuriga oma kunstitegevust kõik need aastakümned finantseerinud. Kui ma tulin Tallinnasse aastal 1965, siis esialgu ma ei saanud Kunstiakadeemiasse sisse ja Pilari naine töötas minu venna alluvuses, siis vend saatis mind kohe Pilari juurde akvarelli õppima. Pilar oli aadlik ja kuna ta vend elas Lääne-Saksamaal, oli tal väga palju kunstikirjandust. Tol ajal oli teada, et Tallinnas oli vist 2 – 3 raamatut kubismist aastal 1965 aga temal olid need kõik olemas. Mulle sai paari kuuga akvarelli tehnika nii selgeks, et Pilar ütles, et noormees, kui te tahate teenida, siis ma kirjutan alla ja võite minu nimel töid müüa. Aga mind ei huvitanud see kommertsaspekt, ma ikkagi tahtsin end arendada. Tegin ikka sadu akvarelle, paljud on muidugi ära visatud või laiali jagatud. Mõned üksikud on mul alles ainult, kuna hiljem muutusin väga kriitiliseks oma varasema loomingu suhtes. Arhitektuuri õppides ei takistanud see mul kunstiga tegelemist. Tehnilised ained ei valmistanud mulle üldse raskusi, kuna mul oli päris tugev matemaatika.Teised nägid risti ja viletsust seal, mul oli piisavalt palju aega, et ma sain tegelda paralleelselt kunstiga peale arhitektuuri. Huvitav oli see, et sel kombel ei avaldatud mulle ka ideoloogilist survet. Kui ma oleks õppinud näiteks maali, oleks mind kohe pandud maalima ja joonistama sotsialistliku realismi laadis. Koolitöid pidime ka muidugi tegema realistlikke, kuid meil oli palju rohkem vabadusi vaadata läbi sõrmede: „kuna need arhitektid nagunii ei oska joonistada ega maalida, et las nad siis teevad“. Ma tegin ka lausa kubistlikke joonistusi ja hiljem juba akte, viimasel kursusel juba täiesti pop laadis. Nüüd POPi näitusel olid väljas need, mida ma tegin tollal guaššidega. Panin hindamisele välja ja täitsa head hinded olid selle kohta, sini must valged muuseas, naisaktid.
Millal sa hakkasid osalema Eesti näitustel ja milline oli sinu kunstniku positsioon tollal?
Näitustel hakkasime esinema nii, et meil oli selline üliõpilaste teaduslik ühing (ÜTÜ). Mujal ülikoolides tegeleti teadustööga aga Tõnis Vint ja ANK olid avastanud, et seda võiks kasutada kaasaegse kunsti propageerimiseks. Iga kevad olid iseseisvate tööde näitused ja siis Tõnis Vint andis teatepulga meile üle. Õieti me läksime Tõnis Vindi juurde 1967, kui ta lõpetas, Nõmmele külla koos Gunnar Meyeriga, kes oli ka SOUP’i rühmituse liige, ta on juba surnud. Vint andis meile juhtnöörid, et võtke nüüd ise üle, võtke enda kätte komsomol ja ÜTÜ jne. Sellel ajal oli selline põhimõte võtta noorteorganisatsioonid õigete vendade kätte, et siis seespoolt hakata hävitama seda ideoloogiat. Ma olin isegi ühe aasta komsomoli sekretär sellepärast ja Gunnar Meyer oli ÜTÜ esimees. Oli üleminek ANK’ilt SOUP’ile, see oli lühike periood, aasta või kaks ja siis hakkasime esinema ÜTÜ näitustega ka mujal ülikoolides, ka Tartu Ülikoolis. Otepääl toimusid ÜTÜ konverentsid, sinna panime oma tööd välja ja korraldasime seal ka juba happening’e ja mitteametlikes ruumides – Pegasuse kohvikus esinesime alates 1967. Näiteks Kumus minu kõige varasem töö on aastast 1966. Kui tulid Tolts ja Keskküla, siis meil läks eriti intensiivseks, sest nad olid väga indu täis. 1968 jõudis siia Koebe? happeningide raamat, samal aastal vist ilmus, väga värske raamat ja ka Lipparti Pop Art ilmus samal aastal. Mul õnnestus saada Ungarisse, seal oli noortelaager, kus toimusid väljakaevamised. Kunstiakadeemiast läks ka üks seltskond ja Ungarist õnnestus mul saada Lipparti saksakeelne variant, kuna inglise keelt tol ajal ma ei valdanud. See raamat on siiani alles, panin ta isegi nahkköitesse, ta on minu jaoks ajalooline dokument. Siis ilmus poolakeelne Malevitši raamat, mille ma ka originaalis läbi lugesin – poola keel oli vene keelega nii sarnane ja kui sa asja vastu ka huvi tunned, saad aru küll. 1969 aastal hakkasime osalema noortenäitustel. Samal ajal üritasime töid panna ka kevad- ja sügisnäitustele, aga kusagil 1970nda aasta alguses vaatasid meie kunstijuhid, et noored tungivad liiga peale ja Kunstnike Liidus võeti vastu otsus, et noored kunstnikud ei tohi esineda täiskasvanute näitustel ja pandigi meile veto peale teatud ajaks. Umbes aastast 1975 oli võimalik osaleda ka neil näitustel aga kui palju ma seal välja sain panna, see on küll omamoodi naljalugu, kuna ma tegin ikka sadu töid. Kas nad kõik nüüd kvaliteetsed olid, seda ei saa öelda. Ma olen väga palju neist hävitanud, aga kui ma tegin vähemalt sada tööd, siis umbes viiskümmend neist kõlbaks näidata ka täna. Kevadnäitusel sain välja panna ühe töö ja sügisnäitusele välja panna oli ime. Tartu Ülikooli kohvik ja Pegasus olid need kohad, kus me saime avalikult ennast näidata. Siis oli ajakiri Noorus, kuhu me tegime illustratsioone ja kuhu ma tegin ka esimese avalikult trükitud koomiksi. Seal oli selline väljaanne nagu Pähklipureja, aastal 1970 ja mida rohkem hakkasin ma oma töid näitama, seda halvemaks läks mu positsioon. Eriti muidugi selle tõttu, et alates aastast 1970 hakkasin ma esinema välisnäitustel ja see oli tõeline draama Kunstnike Liidu juhtkonnale. Ilmar Torn oli karjunud, et kuidas me seda Lapinit ja Meelt karistame, kui nad pole Kunstnike Liidu liikmed. Liikmeks ju tollal ei võetud. Kunstiringkondades suhtlesin ka Ohaka põlvkonnaga – seltskonnaga, kes oli Siberis istunud ja muidugi ANK’i seltskonnaga.Nendega esinesin Saku 1973 näitusel ja nendes ringkondades võeti mind väga hästi vastu. Kui juba Sakus 1973 otsustas Vint mind välja panna, siis ma olin juba oma poiss. 1975 tegime me juba näituse Harkus, aga ametlikes ringkondades asi puutus õieti alles perestroikaga. Üritasin muidugi kunstnike liitu astuda aga ainult graafikute ühing võttis mind vastu. See võis olla aastal 1977. Sinna ma astusin vaid sel põhjusel, et ei saanud materjale kätte, näiteks Vabaduse Väljak 6 all oli kunstnike liidu ladu ja sealt said osta paberit, värve,pastelle ja sütt ainult kunstnike liidu liikmed.Tudengitele ka ei müüdud. Seal oli üks igavene hirmus vihane vanamoor ja ta müüs tuju järgi. Mõnikord võis ta ikka midagi müüa sulle, aga muidu ainult liidu liikmetele anti neid vahendeid ning seepärast pidin pöörduma kas Tõnis Vindi, Ohaka või kellegi poole, kes läks ja ostis, sest need mis tavapoes olid, olid ikka alla igasuguste arvestuse. Selles mõttes elu oli kahepalgeline. Olid suletud kunstiringkonnad, kogu see Vindi ringkond Tallinnas ja Kalju Põllu ringkond Tartus. Me kõik suhtlesime omavahel ja olime väga solidaarsed, ei olnud mingisugust rivaliteete, kõik üksteist moraalselt toetasid.
Kui võtame nüüd Leonhard Lapini Eesti Vabariigi ajal, mis on muutunud Eesti kunsti diskursuses võrreldes nõukogude aegse sotsialistliku vabariigiga ja kuidas on muutunud Leonhard Lapini kunstniku positsioon?
Nõuka ajal kunst kuulus ikka propaganda sfääri. Eelistati töid, mis ülistasid nõukogude võimu. Nad ei kujutanud seda sellisena nagu ta oli – räpane, sageli lagunenud ja vastik. Vabadust ei olnud, vabadus oli põranda all või suletud ringkondades. Nüüd on täielik vabadus ja Eesti kunstielu on palju vabam isegi kui Soomes, Rootsist rääkimata. Eestis võib teha praktiliselt kõike. Võrreldes kolmekümnendatega on praegu ikka kuldajastu, ei ole ühtset stiili, kolmkümndendatel aastatel olid kindlad stiilid, konventsioonid ja keerud. Nüüd on mu meelest täielik vabadus, igaüks on iseenda peremees ja teeb, mis tahab. See on üpris loomulik, eks elu selekteerib välja, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Aja jooksul see selgub aga seda ei pea meie teadmagi. Nõukogude ajal ei oleks mind kunagi proffessoriks valitud, see on täitsa selge. Ma olen ikka näitusi saanud teha ja õpetada koolis, nii et radikaalselt on muutunud. 70ndate aastateni polnud asi veel nii hull aga siis hakati rohkem survestama ja igal sammul keelama. Kui ei oleks tulnud perestroikat 1985, oleksin ma siin paratamatult pillid kotti pannud, sest see stagnatsioon muutus juba väljakannatamatuks.
Milline oli kunstniku prestiiz ühiskonnas, üldlevinud on väide on Nõukogude ajal oli kunstniku ühiskondlik staatus ikkagi kõrge, võrreldes tänapäevaga?
Täielik jama, ma ei tea, kes selle välja on mõelnud ja sellist lollust kirjutanud. Nagu Juske, kes kirjutab, et Eestis ei olnud üldse põrandaalust kunsti. Kuidas ei olnud, kui ma sain sajast tööst välja panna ühe, mõni aasta ei saanud ühtegi välja panna. Kiputakse ära unustama selliseid asju, sellepärast tulebki intervjuud anda.
Nendel kunstnikutel, kellel oli siis ühiskondlik staatus, nende nimesid me õieti ei teagi. Need olid kompartei teenistuses. Positsioon oli nendel aga kus see kunst oli? Nii, et see on absoluutne jama. Seda räägivad inimesed, kes asjast üldse ei tea või tahavad tahtlikult võltsida ajalugu. Prestiiž oli ainult nendel, kes lakkusid kompartei perset. Mis prestiiž oli Tõnis Vindil või Raul Meelel? Mitte mingit prestiiži ei olnud. Neid vaadati kui vastalisi või mingisuguseid värdjaid, mind samuti. Lõpuks öeldi minu kohta niimoodi, kuna mu õde käis pidevalt psühhoneuroloogia haiglas, et Lapin on sama hull kui ta õde. Ma ei ole kordagi seal haiglas käinud ja siiamaani veel ei ole õnnestunud sinna sattuda. See on umbes sama, kui öelda, et teatri lavastajatel oli prestiiž. Jah, Irdil oli aga kas Toomingal oli ühiskonnas prestiiži? Teda survestati kogu aeg, nii et lõpuks ta lõpetaski tõesti haiglas. Ta sai muidugi terveks aga talle pandi ikka kõva põõn sellega. Alliksaar pandi vanglasse, nii et, mis me räägime prestiižist. Prestiiž oli vaid teatud inimestel nii muusikas kui kirjanduses. Näiteks võtame Eesti kirjanduse, romaani kirjanduse, no kui palju sealt nõukogude ajast on praegu loetavat materjali? Erakordselt vähe, ma ütlen.
Aado Hindil oli tohutu prestiiž, Juhan Smuulil oli tohutu prestiiž jne., neid oli terve hulk. Prestiiz oli ikkagi kollaboratstionistidel. Näiteks Vanapa töötas katlamajas, hiljem pumbajaamas. Mis prestiiž tal oli? Vaadati kui alkohoolikust hullu aga oli tippluuletaja tegelikult. Lõpetas oma elu luulepreemiaga 80 aastaselt. Sellised lood on selle prestiižiga.
Sa oled öelnud, et „kaine peaga seda eesti värki välja ei kannata“ . Kunst ja alkohol, kunstnik ja alkohol?
See on üks väga põnev teema, eks mul ole selle alkoholiga aegajalt tõesti probleeme olnud. Lugu oli selles, et ma sündisin ajastul kui käis ainult üks metsik joomine. Terve lapsepõlve ma nägin joomist maal ja linnas olid kioskid, kus müüdi viina ja õlut, sest Stalin andis korralduse need avada, et inimesed tunneksid end peale sõda rõõmsana. Alles 1960 lõpus pandi need putkad kinni , kuid nõukogude ajal õppisin ma jooma. Tulin Tallinnasse, kooli ma sisse ei saanud, läksin tööle instituuti kus töö juurde kuulus suur joomine. Mingi töö tehti valmis ja peale seda tuli joomine, mina tegelesin siis eneseharimise ja õppimisega. Kõvemad napsutamised tulid alles peale seda, kui me hakkasime tegema arhitekti tööd. Arhitekti tööga on nii, et sa teed kuu ajaga hommikust õhtuni tööd ja kui sa teed ka öösiti tööd, siis pidi turgutama end konjakiga, sest muidu ei suuda terve öö tööd teha. Töö läks jälle edasi ja kui said valmis, siis see oli nagu puhastustuli. Tehti üks korralik jooming ja mindi jälle edasi. Sellist probleemi ei olnud, et joomine oleks muutunud kestvaks. Taust oli ikkagi see nõukogude aegne, mistõttu teatud asju tähistatakse joomisega või puhastatakse ennast joomisega. Muuseas Kaug-Ida õpetuses öeldakse ka, et kui inimene tahab midagi, tahab ta juua või süüa, siis teha seda niipalju, et sul isu ära läheb, siis sa vabaned. See võib lõppeda ka surmaga, kuid sa võid parandada oma karmat. Eks ta ole äärmiselt individuaalne. Eks ta traditsiooniliselt kuulub ikka kunsti juurde, ka näitlejad joovad ja ka muusikud. Neid joominguid on aegajalt tekkinud aga nad on sageli seotud ka eludraamade, eluprobleemide ja enesepuhastuse katsega. Näiteks purjus peaga ükskord nooruses proovisin maalida, see tuli täielik soperdis. Pohmakaga ka ei saa maalida. Maalikunstiga või üldse kunstiga tegeleda on võimatu, eriti kui sul alkohol on veres. Organism peab olema ikka täiesti puhastunud. Näiteks need viletsad kirjanikud, kes kirjutavad kunstist ja lihtrahvas või tavakodanik arvab, et kunstnikud on joodikud, mis me neist toetame. Sellega nad ikka sügavalt eksivad, sest juues ja olles väsinud alkoholi jääknähtudest, peab ikka end puhastama, et üldse hakata jälle tööd tegema. Purjus peaga ei ole ma küll elus midagi loonud.
Nad ei tahtnud mulle anda kunstihoone galeriis näitust, ütlesid, et Lapin joob, kuradi sead, mina joon, mina ei saa näitust teha, kurat ma tegin elu parima näituse galerii jaoks, paljud on seda öelnud, siis oli suumulk kinni neil, kunstnik joob, vanasti oleks olnud häbiväärne sellist asja üldse välja öelda ja peale selle ega ma, siis kogu aeg ei joo, mõned mehed joovad kodus salaja aga mina lähen alla ja mõnikord istun all ja joon vett aga arvatakse, et ikka ma joon, las olla see, siis linnamüüt minu kohta. Aga kes need tööd kõik on teinud, küsisin, ma olen siin ateljees päevade kaupa, teen tööd. Kui sa muutud halvaks, siis oled sa lõpmatuseni halb, siis määritakse sulle kaela ükstakõik, mis asja, kes on siis teinud need tööd, kes on kirjutanud need raamatud, projekteerinud majad?
Lihtsalt nii on see kujunenud ja ma olen eluaeg püüdnud vastu ka võidelda aga ei ole lõplikult õnnestunud. Ma olen isegi viis aastat olnud AA’s, ei ole üldse joonud. Elu muutus väga ühekülgseks. Ma kaotasin ära oma sõbrad, ei saanud enam sõbrannasid ega midagi.
Siit tulebki järgmine küsimus. Lapin ja naised?
Naiste kohta peab ütlema, et nad on mulle eluaeg meeldinud ja ma arvan, et üks põhjusi, miks nad mulle meeldinud on, on see, et mul oli väga hea läbisaamine oma emaga. Mul on koguaeg olnud väga head suhted naistega ja kui ma jõudsin sellesse ikka, et olin kunstnik ja seksuaalsuhted võtsid hoogu, siis ma tundsin, kuidas see seksuaalsus mind inspireerib. Kui ma olen ühe naisega väga heas vahekorras, ta annab mulle endast kõik nii nagu minagi vastutasuks, siis mul ka looming läheb väga hästi. Seda ma tundsin ka selle aasta alguses, enne näitust, kui tegin oma paremad tööd vahetult sellega, et üks naine mind inspireeris. Omal ajal, kuue-seitsmekümnendatel toimusid ju Tõnis Vindi juures regulaarselt isegi orgiad, organiseeritud välisilmast tulnud informatsiooni mõjutustel, koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Räägitakse, et inimese ajus seksuaalsus ja kunst või loomingukeskus, need on väga lähestikku ja mõjutavad üksteist. See on looduse seadmus, mis tahab, et inimkond jätkuks ja et mees ja naine omavahel suhtleksid seksuaalselt. Sealt tuleb ka välja loomingulisus, mis on seotud loojaga. Ma enam ei usu, et mina ise olen loomingu alus, (nooruses kõik usuvad) mina tean, et mulle antakse. Looming on mulle antud asi, see on sama kosmiline muster nagu seksuaalsuski. Väga hästi ütles mu viimane kallim, kui me seksisime, et me vahetame informatsiooni, mis on väga vaimukalt öeldud Ta ütles, et mida ma muretsen, sest sinuga ma vahetan informatsiooni. See oli nii loomulik, see ei olnud petmine kuskil nurga taga, vaid kaks inimest lihtsalt kiindusid üksteisesse ja see muidugi inspireeris mind. Kirjutasin ühe ööga kakskümmend armastusluuletust ja osa saatsin neist Loomingusse. Mind on alati erinevad naised inspireerinud, kellega mul on olnud õnn koos olla. Seksuaalsust välistama, varjama või tagasi tõrjuma hakata on vale. Minu juurde tuli üks noor daam, kes tahtis abstraktset kunsti õppida. Ta oli juba teinud töid ja tuli neid näitama. Ma ütlesin, et ma annan talle head nõu, kuid ükskord ta tuli veinipudeliga ja ma ei mäleta, millega ma siin hakkama sain aga enam ta nägu pole näidanud. Loobus õpetusest, kartes seksuaalsust . Ei tule temast ka abstraktsionisti. Inimene peab ennast selles osas ikka vabaks laskma. Isegi Köler, ma vaatasin Köleri näitust, mis on tuhat korda nähtud, äärmiselt igav näitus oli, kuid kõige parem töö oli seal, mille ta oli maalinud oma majapidajannast, see näitab ka, et Köler ei olnud ka seksuaalsusest vaba, see oli kõige ilusam maal seal, seda ei olnud lihvitud siledaks, see oli vaba ja kõik.
