Siinkohal tutvustab juba kaheksandat aastakümmet käiv festivali vanim osavõtja, kes siiani bravuurikas tippvormis, oma kunstnikuteed.

Millised impulsid innustavad looma?

Vajadus luua isikupäraseid kunstiteoseid. Täiuslikke, meisterlikke, mõtestatuid. Sõnum, viide, elektrilaeng, emotsioon on vajalik. Kuulumine maailma suurde kunstiarmeesse on impulss, mis paneb tööle varahommikust õhtuni, küsimata, kas selle eest makstakse.

Mis on olnud teie kunstnikutee tähtsündmused ja säravaimad hetked?

Tähtsaimad: vastuvõtt Tartu kujutava kunsti kooli, esimene, teine, kolmas armastus, poja ja tütre sünd. Diplomitööde kaitsmine. Kunstiinstituuti sissesaamine. Sõprade, mõttekaaslaste toetus, innustus enesearendamisel.

Luues praegu, olen loomingus tulevikus. Säravaimad hetked on õnnestunud töö valmimine, hetked näituste avamise eel Jõhvis, Tartus, Valgas, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Pärnus.

Olete legendaarse kunstirühmituse ANK 69 asutajaliige. Kes sinna kuulusid ja mis oli rühmituse eesmärk?

ANKi avamängu esimesed akordid kõlasid sügisel 1961. Grupp tudengeid tuli minu juurde, soovitades mul asuda üliõpilaste teadusliku ühingu esimeheks.

Juhendajaks oli kunstiajaloo professor Leo Soonpää, kes juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal alustas teatriarvustustega, hiljem tegeles kunstikriitikaga.

Tudengid olid Concordia Klar, Tiiu Pallo, vististi ka Jaan Klõšeiko, Enno Ootsing, Helle Vahersalu.

Algas näituste organiseerimine, enesetäiendamine, sidemete loomine. Kohtusime andekate noorte ja vanemate kunstnike ateljeedes. Käisime külas kõrgkoolide prorektoritel, et leppida kokku näituste, kontsertide, loengute aeg.

Tihedaimad sidemed tekkisid peale muusikute Tartu ülikooli, Vilniuse kunstiakadeemia ja Tõravere observatooriumi teadlastega. Külastasime Kiievi kunstiakadeemiat koos Merike Jõulmaga.

Moskva ja Leningradi kunstiakadeemias valitses toona professionaalne realism.

1964. aastal loodud rühmitusse ANK ehk Andekad Noored Kunstnikud kuulusid peale minu Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm, Aili ja Tõnis Vint.

Rühmituse eesmärk ei ole olnudki programmina kirjas. See on kõigil noorusest kogu eluks kaasa saadud. 60.-70. aastate ideaal oli muuta maailm kunsti, armastuse, teaduse ja tehnika kaudu paremaks. Osata näha looduse, loodu ilu, olla stiilne, meisterlik oma loomingus, teha töid, mida ei aeta teiste omadega segi. Anda sõnum. Maali, graafilise lehe, joonistuse, ehte, luuletuse, installatsiooni, performance’ina.

Mis toob teid igal aastal Pärnu “In Graafikale”?

Selle festivali suurejooneline mastaapsus. Kõrge tase, huvitatavus, noorte tudengite kaasatõmbamine.

Futurism on kunstisuund, mille areng jäi möödunud sajandil diktatuuride ja sõdade tõttu pooleli. See on nüüd meie juurde tulnud arenguspiraalina ja leidnud koha Pärnu galeriides. Vive le Futur!