[vc_row]
[vc_column width=”1/2″]
RAUL MEEL (born in 1941) is a self-taught print, installation, painting and performance artist and concrete poet. Raul Meel represents the radical wing of 1960s – 1980s innovation in Estonian art and is known as the most renowned Estonian autodidact and outsider. Meel studied electrical engineering in the University of Technology (1959 – 64), technical background gave him a different perspective towards art. In 1968, when Meel joined the circle of experimenting artists, who tolerated his typewriter poems, he started to feel his affiliation to the Western avant-garde of the 1960s and 1970s. In a short period of time he became the best-known representative of Estonia’s neo-avant-garde, whose artistic languages engaged with minimalism and conceptualism, which in Soviet Union, was tried to prohibit by all means. Therefore it’s also possible to look his creation as a political discourse, which emphasizes the antagonistic confortation to the prevailing art system.
His desire to speak the same language with the Western art innovators meant the abnegation of the usual opportunities and signifiers, which had grew out from Estonian art system. His instruments of art were lacking in a common measure with the dominant system – in fact, he used the tools and methods which endangered the artistic traditions and elements of dominant discourse. A particularly radical influence came with the implementation of the principle of the series, which took the uniqueness of the art piece.
His decision to change the iconic imagery to text, which chopped the texture of the picture, turned out to be as unacceptable. It is not easy to describe the artistic discourse of Meel – it’s hybrid, covering various aspects of the avant-garde canon.
Meel was also the first Estonian artist who participated in the European exhibitions oriented to avant-garde artists and therfore deserved wider international recognition. When the social supervision couldn’t stop his actions as artist, they more vigorously took control of his public outputs. Meel lost the right to register as freelancer artist, he didn’t have the licence to participate in exhibithions, buy himself neccecary materials for artmaking or publish the scripts of his shape poetry. He couldn’t get visas to visit exhibitions where his works were exhibited and he were also left without the prize money, which he should have gotten. He lived a double life – he was an ordinary soviet servant and worked for twenty years 1962 – 1987 (exept three years which he spent in the army) as supplier for containers of liquid substances at The design of the local Ministry of Industry, Technology and design institute of Estonian SSR.
Wage labor and stressful relations with the Art World couldn’t stop him building up his career as an artist and creating numerous artpieces.
Meel joined the direction of international shape poetry in 1968, when it had been reformed by the change of the paradigm and this trend oriented to the readers participation in the creation of interactive figure. The shape poetry was at it’s peak in the 1960s and this period of time was characterized by the marginalization of the proportions of traditional poetry and growth of the graphic design proportions. The shape poetry created in the 1960s is nowadays often compared with the logo of the corporations.
Raul Meel as a typewriter poetry author, does not recognize the typological boundaries. He immediately depleted the positions of the shape poetry and designed the multidude of variants in a way that he step by step worked trough the whole structural skelekton of the shape poetry. His typewriting poems cover all the known presentation practices. Such, which are based on random letters and what Meel used in creating rather loosely formalized abstractions. Meel can be compared to linguistics, who believes in the randomness in the formatation of words. [/vc_column]
[vc_column width=”1/2″]
Raul Meel esindab 1970.—1980. aastate eesti kunstiuuenduse radikaalset tiiba ning teda tuntakse eesti kunsti kõige nimekama autodidakti ja autsaiderina. Meel õppis 1959—1964 Tallinna Tehnikaülikoolis (TPI) elektriinseneriks ja tehniline taust andis talle kunsti suhtes teistsuguse vaatenurga. Kui Meel 1968. aastal liitus eksperimenteeriva kunsti ringkonnaga, kes tolereeris tema masinakirjaluuletusi, hakkas ta tajuma oma ühisosa Lääne 1960.— 1970. aastate avangardkunsti mõttesuunaga. Meelest kujunes lühikese ajavahemiku jooksul Eesti tuntuim neoavangardi esindaja, kelle kunstikeeled haakusid minimalismi ja kontseptualismiga, mida riigis, kuhu Eestis tollal kuulus, püüti kõigi vahenditega keelustada. Meele loomingut saame seetõttu käsitleda poliitilise diskursusena, mis rõhutab erinemist, antagonistlikku vastandumist valitsevale kunstisüsteemile. Meele soov rääkida üht keelt Lääne kunstiuuendusega tähendas lahtiütlemist tavapärastest, Eesti kunstisüsteemist endast välja kasvanud võimalustest ja tähistajatest. Meele kunstivahenditel puudus ühine mõõt valitseva süsteemiga, veelgi enam — ta kasutas vahendeid ja meetodeid, mis kujutasid ohtu nii kunstitraditsioonidele kui ka valitseva diskursuse elementidele. Eriti radikaalset mõju avaldas seeriaprintsiibi rakendamine, mis võttis teoselt unikaalsuse ja ainukordsuse. Sama vastuvõtmatuks osutus Meele otsus vahetada pildile toetuv ikoonilik kujundikeel välja teksti vastu, mis lõhkus pildi struktuuri. Meele kunstidiskursust pole lihtne kirjeldada — see on hübriidne, hõlmates avangardkunsti kaanoni eri tahke.
Meel oli samuti esimene eesti kunstnik, kes pälvis laiema rahvusvahelise tunnustuse ja võttis oma töödega osa Euroopa avangardkunstile orienteeritud näitustest. Kui ühiskondlik järelevalveaparaat ei suutnud takistada Meele tegevust kunstnikuna, võeti seda jõulisemalt kontrolli alla tema avalikud väljundid. Meel jäi ilma õigusest registreeruda vabakutseliseks kunstnikuks, tal puudus luba esineda näitustel, osta endale kunstitegemiseks vajalikke vahendeid või avaldada konkreetse luule käsikirju. Meel ei saanud viisat, et külastada näitusi, kus tema töid eksponeeriti, ning jäi ilma preemiarahadest, mida oli pälvinud. Meel elas kaksikelu — ta oli tavaline nõukogude teenistuja ja töötas kakskümmend aastat, 1962—1987 (v.a kolm aastat sõjaväge), vedelainemahutite tareerijana Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi Projekteerimise, Tehnoloogia ja Kujunduse Instituudis. Palgatöö ja stressirohked suhted kunstiavalikkusega ei suutnud aga teda takistada oma kunstnikukarjääri ülesehitamisel ja rohkete teoste loomisel.
Meel liitus rahvusvahelise konkreetse luule suunaga 1968. aastal, kui seda oli reforminud paradigma muutus ja see suundumus orienteerus lugeja osalusele interaktiivse kujundi loomises. Konkreetse luule kõrgaeg langes 1960. aastaisse ning seda perioodi iseloomustas traditsioonilise luule osakaalu marginaliseerumine ning kunsti ja graafilise disaini osatähtsuse kasv. 1960. aastatel loodud konkreetset luulet on nüüdisajal sageli kõrvutatud korporatsioonide logoga.
Raul Meele positsioon masinakirjaluuletuste autorina ei tunnista tüpoloogilisi piire. Ta ammendas otsekohe konkreetse luule positsioonid ja kujundas variantide rohkust viisil, et töötas sammhaaval läbi terve konkreetse luule strukturaalse karkassi. Meele masinakirjaluuletused hõlmavad kõiki teadaolevaid esitustavasid. Selliseid, mis põhinevad suvalistel tähtedel ja mida Meel kasutas vahendina üsna lõdvalt vormistatud abstraktsioonide loomisel. Meelt võiks nende põhjal võrrelda lingvistikaga, kes usub sõnade tekke juhuslikkusesse.
8. mail 2014 kinkis Raul Meel Kumu kunstimuuseumis toimunud näituse „Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega” avamisel muuseumile kõik näitusel väljas olevad kunstnikule kuuluvad teosed. Selline kingitus Eesti Kunstimuuseumile on esmakordne. [/vc_column]
[/vc_row]