Intellektuaalsus, äng ja satiir

Krista Piirimäe, kunstiajaloolane / 01.04.2014 / Tartu Postimees+
Selle kirjatüki sissejuhatuseks on kaks aastat tagasi kirjutatud lause: «Kui Al Paldrok väidab, et seekordne Tartu graafikafestival teeb silmad ette Tallinna graafikatriennaalidele, siis võib tal õigus olla»(Krista Piirimäe, PM 1.02.2012). Tallinna väisates põikasin ka Kumusse ja vaatasin XVI graafikatriennaali «Kirjaoskus – kirjaoskamatus» (kuraator taanlane Maria Kjær Themsen, 15 riigist
51 kunstnikku). Et kuidas siis on? Näitustel osalejaid on peaaegu võrdselt ja teoste arv Tartus suuremgi, kuid kogemusterohke korraldustoimkonnaga Tallinna triennaal on terviklikum, ühtlaselt kõrge tasemega, mitmekesine ja mis tähtsaim – nüüdiskunsti osas hariv, sest teostel on juures ekspertide selgitavad tekstid.
Erinevalt Kumust, kus kunstnikud panevad proovile vaataja intellektuaalsuse, on Tartu festival lihtsakoelisem, osalt tehtult naiivne ja enamikul inimfiguuridega. Ongi ju teemaks inimeste suhted omavahel ja võimuga. Kõige meeldejäävama ja ängistavama elamuse jätavad Hiinas elavate Shaokun Suni fotoinstallatsioonid Tampere majas ja Aiguo Liu fotokollaažid kunstimaja peasaalis. Seevastu Ameerika, aga veelgi enam Eesti autorite töödes kõlab nali ja iroonia. Vaimukaimad on Anonymous Bohi sari «Kümme käsku» ning Peeter Alliku ja Toomas Kuusingu linoollõiked.
Ameerika underground-rühmituste looming tegeleb kapitalismi hädadega, miksides näiteks luukered ja vanade meistrite (da Vinci, Goya jt) ikooniks muutunud taiesed kokku tänapäeva ikoonidega. Tehnikaks on enamasti tavaline kõrgtükk, millele festival annab uue hinguse. Töötab ju Tartus Eesti läbi aegade parim linoolilõikaja Peeter Allik. Vaadakem kasvõi teost «Meie oleme maailm», kus Allik kujutab paisuvate ja ahenevate katkematute joontega inimfiguure ja kõike muud. Selles näilises lihtsuses peitubki meisterlikkus.
Allik võrdleb linoolilõikamist põllukündmisega ja loomemajanduskeskuse ekspositsioon kannab pealkirja «Agraarkunst».
Festivali tegi festivaliks vast kõige enam avamisšõu, milles osales 12 noort seitsmelt maalt. Kohustusliku riikliku optimismi vastu protestiti lippude põletamise, piitsutamise, veristamise, lõhkumisega. Kõige muljetavaldavam, täpsemalt isuäratavam vaatepilt avanes kunstimajas, kus suust suhu elustati üleni verist ja purupaljast kaunitarist revolutsionääri.
Lõbus seltskond liikus ühest näitusepaigast teise, muutudes üha lärmakamaks ja nooremaks, nii et vanemast generatsioonist pidas lõpuni vastu vaid TÜ füüsika instituudi direktor Jaak Kikas. Erinevalt ühest teisest vanahärrast arvas ta, et tegu on ikkagi kunstisündmusega. Võrreldes kahe aasta taguse avamisega jäi ainult kirgastav lumesadu päev hiljaks.