POSTIMEES:KULTUUR.EE
Artikkel/Foto: Al Paldrok
Uurin alustuseks galeristilt, kas koeraga pääseb ka performance’it vaatama. «Ikka saab. Aga ei saa lubada koerale sobivaid elamusi.» Seda kindlasti ei saa garanteerida ka inimeste puhul. Etteruttavalt peab ütlema, et me neljajalgne sõber eemaldati kunstikeskkonnast veidi enne, kui lahkusid pealtvaatajad.
Performance toimub koostöös grupeeringuga Sanctuary of Praise (UK). Kohe sisenemisel meenuvad mulle minu enda performance’i-retked Inglismaale 2000ndate esimesel kümnendil, kui osalesime Londoni ja Brightoni tegevuskunstisündmustel igal aastal, sealhulgas mööda maailma rändava Diverse Universe Performance Festivaliga.
Ühendkuningriigi performance’i-kunstnikke iseloomustas juba siis kontseptuaalne heli- ja tekstikesksus ja kui uurisid enne etendust, millist valgust neile suunata, siis vastuseks oli alati, et see pole tähtis, valgust pole vaja. Nii esinesidki Londoni performaatorid pimedas nurgas, nendest ei saanud ühtegi korralikku pilti jäädvustada ja kogu kogemus jäigi selleks hetkelisuses olemises sel konkreetsel ajahetkel, dokumentatsiooni ja ilma igasuguse vaatemängulisuse ja ka visuaalsuseta. Mis ju tegelikult ongi siis kontseptuaalse ja puritaanliku performance’i algne mõte ja idee.
Paar aastakümmet ei ole midagi muutnud, inglased on sättinud ennast Hobusepea galerii keldrikorruse kõige tagumisse valgustamata ossa põrandale maha ja alustavad oma helitaustadega.
Edasi lugemiseks: https://kultuur.postimees.ee/8405540/arvustus-ratas-keerleb-usud-sa-sellesse-voi-mitte?
