Ebamugavast kunstist ja mugandunud kunstnikust
MARIAN KIVILA 14.08.2014 / Avaldatud Sirpis
Tänavune „In Graafika” festival on loogilisem kui varasemad, kuid eksperimentaalsus ja spontaansus on hääbunud. Festival „In Graafika. Mugavustsoon” Pärnu Linnagaleriis, kaubamajas Port Artur 2, Pärnu muuseumis, Endla teatris, Pärnu kunstnike majas ja katlamajas kuni 30. VIII.
„In Graafika” on püüdnud alati vältida kõike kesk- ja tavapärast, pakkuda alternatiive nii-öelda peavoolukunstile, vältida lihtsaid lahendusi ning tuua kohale võimalikult erineva tausta, taseme ja sotsiaalse sõnumiga kunsti ja kunstnikke. Festivali seitsmeteistkümneaastase ajaloo vältel on võrgustikud laienenud ning festivalil osalejate arv iga aastaga kasvanud. Tänavusel „In Graafikal” osaleb ligi 500 kunstnikku mitmekümnest riigist: Eestist, Islandist, Soomest, sh Ahvenamaalt, Rootsist, Taanist, sh Gröönimaalt, Lätist, Leedust, Iirimaalt, Inglismaalt, Saksamaalt, Hollandist, Serbiast, Hispaaniast ja Itaaliast. Kaugematest kohtadest on esindatud kunstnikud Jaapanist, Austraaliast, Ecuadorist, Brasiiliast, Puerto Ricost, Nicaraguast, Argentinast, Mehhikost, Kanadast, USAst jm.
Varasemate aastate „In Graafika” näitustel on olnud tunda korraldajate püüdlust kaugeneda kuraatoripositsioonist, vältida ühtseid teemasid ning kaardistada seda, mida eksponeeritakse, ja pigem lasta kunstnikel omasoodu tegutseda kui sinna sekkuda.
Sel korral, tingituna kas teoste tohutust laviinist või millestki muust, kannab festival pealkirja „Mugavustsoon” („Comfort Zone”). Selle egiidi all on kaos muudetud varasemast haaratavamaks ja loogilisemaks. Samal ajal tundub, et nii tugeva juhtidee all on hääbunud varasematele „In Graafika” festivalidele omane eksperimentaalsus, spontaanne tuhandete eri keelt kõnelevate teoste dialoog ning omapärane oskus panna näitus iseseisvalt elama.
Kunsti ühe põhimõttena nähaksegi mugavale argielule vastandumist ning ühiskonna valupunktidel tallamist. Kunstnikke käsitletakse tihti kui ühiskonna tohtreid, kes sunnivad laisku ja kohandunud inimesi üldise tervenemise eesmärgil hetkeks maailma teisest nurgast vaatama. Selles mõttes jätab festivali juhtmõte võimalusi küll tuhandeteks tõlgendusteks, kuid massist jäi domineerima pigem üsna ühese poliitilise ja sotsiaalse sõnumiga kunst: viited valitsemisvormidele või kapitalistiku turumajanduse pingetele kumavad läbi pea igast teisest teosest. Mingis mõttes näib, et nüüdisgraafikas on tegu hipiajastu comeback’iga, kus ühise doktriini alla koondunud kunstnikud üritavad tõelisele heaoluühiskonnale jalgu alla saada valitseva eliidi, suurkorporatsioone toetava tarbimisskeemi või sõja kritiseerimise abil. Samuti janunevad nad ise mugavustsooni järele, kus oleksid elimineeritud kõik vaesust, masendust või eluraskusi tootvad elemendid, kus oleks puhas õhk, toit ja muud eluks vajalikud elementaarsed vahendid, mida suurem osa maailmast endale praegu lubada ei saa.
Vestlesin festivalil Nicaraguast USAsse elama asunud Carlos Barberena de la Rochaga, ühe festivali peaesinejaga, kes pani mind mõtisklema maailmaparanduse kui elustiili üle. Kunstnik näitas iPadist oma viimaseid töid, millest suur osa oli väljas Pärnu Linnagalerii näitusel: Düreri, Picasso ja da Vinci teoste põhjal oli tehtud linoollõiked ning asetatud need nüüdiskonteksti, kaetud McDonalds’i, Apple’i, Monsanto logo ja kirjadega. Teoste sisu on ajakohastatud, et kõnetada tänapäeva probleeme, nt tarbimiskultuuri kõrvamõjud, inimeste lollus, alluvus ja ihad. Küsisin Carloselt, kas ta on McDonalds’i tarbija, vihjates, et Apple’i klient tundub ta ju olevat, ning pärisin, mida ta nende logodega teadvustada tahab. Carlos näitas selle peale üht oma teist teost – autoportreed, kus ta istub WC-potil Apple’i sülearvutiga, hambus burger ja kõrval friikartulid. Seinal oli viltu vajunud silt kirjaga „Lootus”, viidates ilmselt kapitalistlikule süsteemile kui ohtlikule masinale, mille vastu ei saagi võidelda teisiti kui passiivselt ja mugavalt, mõnikord oma ihale süümepiinade saatel järele andes ning mõnikord midagi tarbimata jätnuna end üllana tundes. Õige tarbimine on muudetud kalliks, aeganõudvaks ja paljudele kättesaamatuks tegevuseks. Demokraatia kantsist tulnud kunstnik leiab hämmastaval kombel, et tarbija tasandilt on valikuvabaduse kaudu olukorda mõttetu muuta ning sekkuma peaksid kõrgemad institutsioonid tootjatele seatud keeldude ja piirangutega.
Anonymous Bohi „10 käsku” Pärnu Linnagaleriis viitab samuti tarbimisele, kuid paneb selles protsessis vastutuse just indiviidile („Ära tarbi. Tee ise!”). Üks teistest Bohi käskudest sunnib tugitoolirevolutsionääri väljuma isiklikust mugavustsoonist. Tundub, et suurem osa käske on suunatud kunstnikele, kelle tegevus töölkäimise kõrvalt (käsk „Ära käi tööl”) on muutunud rohkem stiilseks hobitegevuseks kui kunstiks. Ilmselt ongi selleaastane kontseptsioon tõukunud festivalikorraldaja isiklikest vaadetest ja kokkupuudetest paljude eri tüüpi kunstnikega. Mõneks hetkeks tundub, et Bohi kuraatoriprojekti taga on vandenõu või eksperiment, et katsetada kunstnike sotsiaalset närvi ja mässumeelsuse astet.
Islandi kunstniku Gerður Tómasdóttiri väljapanek Pärnu muuseumi näitusel „Põhjala jäljed” kutsub üles maailma armastama, õigesti mõtlema ja toituma, rõhutades samuti üksikisiku võimalusi panustada suurematesse protsessidesse. Paulis Liepa, Peeter Allik, Shardun Sun viitavad võimustruktuuridele, kommunismi ja demokraatia kokkupõrgetele.
Tõenäoliselt on globaliseerumine jõudnud oma lõppstaadiumi ning kaotatud on suuremad Aasia, USA või Euroopa mõtlemise erinevused. Mugavustsooni ning tuuleveskeid, mille vastu võidelda tasuks, defineerivad kõik vägagi üheselt. Näib, et ka kunstnikkond, kellel oleks justkui suurem võim midagi maailmaparanduslikku ära teha või öelda, lööb raevukalt jalaga lahti juba ammu lahti olnud uksi, jäädeski vanade tõdede illustreerijaks. Võib-olla ongi kunstil teiste kiirelt arenevate vahenduskanalite kõrval kadunud funktsioon olla sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide sõnumikandja? Või on kunstnik ise sulandunud normaalseks ühiskonnakodanikuks ning selles mugandunud, suutmata astuda kõrvaltvaataja rolli?
Väga oskuslikult ja ülejäänud massist eristuvalt lahendasid mugavustsooni kontsepti Pärnu muuseumi kohvikus oma töid eksponeerivad kunstiakadeemia tudengid, kelle näitus koosneb seitsme autori vaatest läbi plekkpurgist ja teibist tehtud pinhole’i-kaamera. Fotograaf Johan Huimerinna juhendamisel on hõivatud Pärnu avalik ruum ning jäädvustatud mõtteid, mis mugavuse teemaga haakuksid. On püütud tabada visuaalset ebamugavust kaamera abil (Anete Lomp), katsetada fotografeerimist kunstnikule ebamugavates tingimustes ja kohtades (Johanna Greta Mölder) või eemalduda tavapärasest esteetilisest ruumist ning tabada fotosid jahimaadelt, kus autor ei oleks lootnud ilu leida (Priit Kirotar). Teosed ongi kukkunud kvaliteetfotoga harjunud fotokunstitarbijale üsna ebamugavad välja: fookusest väljas ning ähmaste piirjoontega abstraktsed kujutised, mille visuaalse poole üle jäigi domineerima just muljetavaldav idee kunstnikust kui isikust, kes on suuteline eimillestki (või millestki suvalisest ja ebameeldivast) looma elamuse.
Väljendiga „mugavustsoon” meenus veel üks elav näide romantilisest kunstniku kui askeedi-müüdi kehastusest. Varasematel „In Graafika” näitustel mitmeid kordi osalenud kosmopoliit SP 38 reisis mööda maailma, külastas kõige erinevamaid linnu ja külasid, magas, kus juhtus ning toitus minu teada ainult kõige odavamatest küpsistest. Seda tehes tundus, et ta on misjonäri kombel loobunud kõikidest maailma hüvedest ning elab ainuüksi kunstile. Alkoholist hoidis ta pärast ebaõnnestunud joominguid pedantselt eemale ja suhtles inimestega nii vähe kui võimalik. Tundus, et ta juba teab kõiki tüüpvestluste mustreid ja on kõigest küllastunud. Tundus, et ta ei vaja enam infot, vaid tahab seda ise jagada. Enamiku ajast maalis ta paberilehtedele suuri loosungeid stiilis „No Propaganda” („Ei propagandale!”) või „I don’t wanna be your friend on facebook” („Ma ei taha olla su Facebooki sõber”) ning läks õhtuhämaruses, suur plastist tapeediliimiämber käes, neid tänavale kleepima. Neid teoseid olen näinud Pärnu-lähedastes kolgastes, Tallinnas ja Pariisis. Ilmselt oleksin neid kohanud ka New Yorgis või Berliinis, kui oleksin sinna sattunud. Kord kohtasin teda pärast meie ainsat Pärnu-kohtumist täiesti juhuslikult Pariisi Belleville’i linnaosas plakateid kleepimas. See oli kunst, mis jõudis kõikjale ja täiesti tasuta kunstnikult, kes oli ohverdanud nendele paarile sõnumile kogu oma elu ja aja. See oli ehe näide elamuslikust kunstist ja mugavustsoonist väljumisest, mida ainuüksi graafilisel lehel näitusesaalis tajuda ei pruugi.