Printmaking | Online printmaking gallery
0
home,blog,paged,paged-7,ajax_fade,page_not_loaded,boxed,,wpb-js-composer js-comp-ver-4.3.4,vc_responsive

Anonymous Boh

Estonian artists are into some weird shit

Published in aweh.tv By Dann Gaymer on 3/9/12

As a key lynch pin of the NON GRATA performance group, Estonian artist Anonymous Boh has been creating and reimagining for the past two decades. With performance, art tours and lectures, across Asia, Europe and the Americas, NON GRATA has breathed a fresh life in performance art, and into the wider discourse of what art should be and what it should do. As a teacher of the Academia Non Grata program Anonymous Boh helped propagate a different approach to freeing the minds of young artists, in sharp contrast to the rigid and formulaic teaching methods of so many European schools. Today this mission continues albeit on a wider scale, when  NON GRATA  arrive in a foreign city, breezing in like a pirate nation and calling on a network of sleeping participants to come out and create something for the sake of creation, not to give answers but to pose questions.

While Anonymous Boh’s artist CV reads like an adventure novel, he has done an excellent job of doing exactly what his name suggests and removing himself from the work, along with the rest of NON GRATA. While he has performed at Seoul’s KEAF festival before this year’s performance will be worth witnessing, nay, participating in, because there is no way of telling what it will entail. Structured chaos will reign.

AWEH sat down with the man with barely a name to find out about the art environment of Estonia as of recent, where he feels NO GRATA’s mission is at, and what challenges the art world still needs to address.

image_2

AWEH: Who are you and what do you do?

Anonymous: I am Anonymous Boh from NON GRATA group. NON GRATA is an international performance group from Estonia with floating membership. In NON GRATA there has been more than 500 members during last fifteen years from all over the world. The main characteristics is anonymity in group work, ignorance of the local art world, and mass media. The group has performed in Asia, Europe, South and North America with street actions, chaotic space and context specific performances, and long lasting ghetto marathons.

AWEH: How did you become interested in art and begin to follow it as a profession?

Anonymous: I have been in art all my life since I was six and just step by step it is now full time profession.

AWEH: How is the art scene in Estonia?

Anonymous: The art scene is quite active if we compare that only 1 million people live in Estonia — it is the smallest nation in the mainland in world with their own state, written language, and national TV.

AWEH: Is it possible for artists to support themselves through non-commercial ventures?

Anonymous: Theoretically of course, everything is possible, practically I am not so sure.

image_4

AWEH: What inspired NON GRATA at its inception as a school?

Anonymous: Academia Non Grata was founded after the Soviet Union collapsed. The fact that we witnessed the collapse of a whole Soviet system gave a unique angle of approach that was unprecedented in the West. At first [early 1990s] there were many cultural figures in the Estonian Parliament. Had they kept the cultural level and the other things together, had they taken the responsibility that used to belong to the church and during the Soviet times to the state, so that there were not just the laws of the jungle, but various structures, then there might have formed a common understanding of what it really is we’re doing. A country from which Tony Blair could have learnt a lesson about the third route, not a country with a Prime Minister being a Thatcher disciple.

In the middle of ‘90s results of this direction was clear — Estonia was typical early capitalistic society, where everything was calculated by money only. The mental discussion about what a person could do during the period between birth and death and how the state could support him was ended. What it was worth being born for? With what kind of people one wants to spend one’s life? Self-censorship of the people, including the intellectuals, has reached unbelievable dimensions. Everything that is, is good. It is considered frantically shameful to think about what could be: maybe it makes me a loser? Maybe a dreamer?

The body of artists (intellectuals) has ceased to act according to their true nature and ideals, the prevalent trends are accepted as inevitable and frenzied attempts are made to adjust to them. The art circle as a whole is no longer interested in dealing with the essential, most of the energy in the pedagogical institutions of art is wasted on formal feeding of the structure and on making formal moves. It is surprising how quickly Estonian ‘intellectuals’ were settled as a part in the machinery in the name of a little oiling.

Same problems were then in art education. The managements of the leading institutions of art education admitted that their hands are tied, because rooting of ‘unsolicited’ standards is the only way to be integrated into the greater system and avoid the terrifying status of “being left out”, as they say. I would like to know who has proclaimed this practice of absolute pragmatics to be a cognitive inevitability that is faithfully followed by the various fields of institutions of higher education and their specialists.

AWEH: What kind of methods did you employ to ensure that a student of NON GRATA wasn’t “just a good designer of bottle labels.”

Anonymous: An artist has to attempt to improve the world. The aim of the Academia Non Grata was and still is to create a mental atmosphere where people felt free to ask themselves and others: what is it that I really think, what is it that I really want? Many of our teaching methods that seem strange to the bystander, serve the very purpose of teaching a person to really step into the game. At the same time, it is still an art school. The language we use is figurative. So I cannot be blamed for not doing anything if I don’t like it. I am doing it, but with my own tools. It is not enough if an artist is just a good designer of bottle labels. Similarly it is not enough if a person is a good and successful critic, scientist or who ever. What we propagate is actually very simple — that a person should be able to sincerely look into the face of someone else and to smile without any pretence, arrogance or bootlicking. I do not think it comes naturally but rather that it needs to be learnt, like any other thing.

AWEH:Since the Academia NON GRATA educational program in Pärnu ended how has your involvement continued with NON GRATA?

Anonymous: It really did not end, we just switched to another form. After six or seven years of being a primary school of the free arts, it has ceased to be this kind of educational institution — the state-controlled higher educational system has taken over the ANG interdisciplinary courses of the arts. Accordingly, the mission of the ANG is therefore completed. Its main purpose has never been a typical art school, but it has always tried to be a place of alternative solutions, which would be developed and put into practice. The educational system of the EU as a whole has changed into an establishment so controlled, that it takes all the power, time, and resources of the students, making them deal with formalities, that have nothing to do with creative work. All the burocratic rituals take so much time, that not much energy would be left for the main purpuses. This kind of choice is made in full awareness, very well knowing that it would restrain the aftergrowth, but there are minuses that are much worse. The main object of the ANG has never been worrying about the aftergrowth; it has simply been an additional bonus in our work as healers of the society.

The ANG has switched into another system, which may be called postgraduate atelier-system, as well as the programs of lectures, “Academia on the Wheels”. The latter is meant to use institutional parasite-piracy,using the other existing material-technical bases in order to disseminate our ideas and to put them into practice.

Like from the beginning I am still active on a frameless territory where an art object has ceased to exist as a physical piece. The space has many dimensions upon which the activity has been built. Curating the performance group NON GRATA actually means creating a certain kind of school which can be characterized by features as structured chaos, performances in arbitrary environments and interiors. By obtaining its reputation as an alternative we swooped onto the global art landscape — performances, art tours organized in tens of cities across Europe, Asia, and America.

image

AWEH:You’ve told us about how NON GRATA’s mission was to create a break away from the mainstream in Estonia, and make art and performance substantial and meaningful again. On both a local and global level how successful has this mission been? Do you feel there is more work to be done?

Anonymous: The artists have become either the ones who satisfy society’s certain aesthetic needs, small scale entrepreneurs producing pretty things, or society’s fools officially labelled as the opponent.The global performance art is sinking in its own blood, every now and then. And NG is then asked to come and rescue it. It is as if a nomadic tribe of artists steps by and the reality is being altered. Like the story of NG written by Finns where they talk about the liberators from the incest and the orphic hole…

There is a wild creative power wave all over the world and our underground network connects it together. The universe is an experimental space and art is a creational process in a perpetual move.

AWEH:The fact that you perform anonymously seems profound when so much of art today seems tied with “getting yourself out there”. Art school graduates can seem more concerned with their public image as opposed to their creative output, but do you think this is just a fool’s errand, that will ultimately conclude in being overlooked in art history?

Anonymous: What is fame nowadays? The media is not interested in the essence of things but rather in a special format. It is very easy to produce an item that looks like art nowadays. It was a great event when Vermeer made a picture, thousands of people came to see it. Today a couple of million pictures are being produced every second in our computers and TV sets. The picture itself interests no one. People barely know the works of famous contemporary artists. It is actually possible to become famous without making any pictures, by just declaring that one makes pictures.

Apart from Andy Warhol in the art world, there are no commonly recognized megastars who would be known to any Tom, Dick and Harry. In the present condition that, by the creation of the Internet, the information society has brought about, the art world, as an institution, has not been able to address its issues nor establish its own paradigms.

I consider it an ill-service to the youth if you simply make them promote themselves and run around in circles, when a few decades have passed the person is still completely empty. The art world takes what interests it at the moment, and then throws it aside again, taking a new interesting thing. What does the person do then if one has based it all on the art world? There are many who cry: “Look what they’re doing to me, I’m no longer popular…”

If you evolve as a human being you can do anything at any time. You can become a braze welder for that matter, because you’re in charge of the process.

AWEH: You recently did a performance of Force Majeure in Chicago, where we heard a car suffered a fair amount of abuse. What is the outline for your performance during KEAF?

Anonymous: We do not know yet, only that the theme of KEAF this year is “Wheel“.  Our performances are mostly context and location specific. We make no plans prior to our arrival to the place and we do not provide generally pre-required work descriptions. Everything is being decided on the spot, where we are going to perform or the performance space is being chosen due to the inspiration drawn from the actual place. Local cultural background, history, stereotypes, nature, people, politics, personal experiences are all being involved and blended together. They’ll form a mini model of a concrete society and, with its different levels, it starts to serve as a background for a concrete idea or it’ll behave as a piece of art work in itself.

AWEH:What are your overall expectations of this trip to Korea?

Anonymous: Creative environment, great people, talented artists, deep dicussions and something you never can expect.

AWEH:Any final words of love or hate to share?

Anonymous: I love Korea!

Non Grata: Performing Like a Child of the Storm Generation

Published in Incident Magazine

Watching Non Grata perform and performing as Non Grata are two completely different experiences, a difference that can be best described as watching a tornado carve out its path from a distance, and being thrashed around in the eye of the cyclone: what looks like organized chaos, is just, well, chaos.

Non Grata, which is filled with a rotating group of artists of many backgrounds from around the world, gains a sort of reputation, a persona given by the crowd before you take center stage. You gain the reputation of being wild and dangerous, you put on that mask, and you always feel like you live up to the crowd’s expectations. At times you want to get lost in the moment of performing in a smoke hazed room, you become focused and nearsighted in vision, an hour can go by in a minute—this while also having to always look over your shoulder in case you run into another performer or an errant flame. After the adrenaline wears off and the spectacle recedes, the debris from the performance fills up the once clean gallery space. “Was that a good performance?,” you ask yourself. “What were the other performers doing? What happened?” Well, these things happen.

Non Grata is back in the United States after an extended tour that included Athens, Latvia, Beijing, and South Korea; the collective will be holding at month long stay in November at Grace Exhibition Space that will include curated shows, as well as a performance workshop on the 19th and 20th that explores how to perform like a child of the Storm Generation.

Al Paldrok, a founding member of Non Grata, answered a few questions through email about the workshop, as well as some his ideas, methods and experiences in teaching performance and public interventions.

– David LaGaccia

Interviewer

For the workshop, how have you designed the workshop based on your previous experiences in performance and public intervention?

Paldrok

My performance workshops are designed like the Academia Non Grata curriculum and educational philosophy – it is based on the method to trigger a creative explosion in people and help them find their own individual expression suitable to their own mental and physical capacity. To release the wild side and connect into the intellectual and social context.

During the workshop, participants can bring their ideas strait to the society and express themselves how they want – politically, socially, existentially. If you have something important to say – Do it, just do it. Workshop participants will help each other to make it happen – in street context there is lot of details what you have to take care off – starting from just keeping you personal belongings safe during the action, to blocking police and security when you escape.

This summer we made workshop in Athens what ended up with political protest actions in front of the Greece parliament and there this practice was in use in full script.

Conception, Chile with local participants we cached the president of the country with his crowd on the street and used them in performance, creating situation where the border between art and life disappeared.

Interviewer

What have you felt works, or doesn’t work on understanding and making performance?

Paldrok

There are no bad performance ideas, but there are thousands of lousy ways of realizing them. First of all you have to have guts and when you know the truth, you have to spread it around, loud and wide. In workshop you can make things what you never are able to make alone.

Interviewer

Were the designed activities informed from personal methods that you have found beneficial for making good performance, or are you exploring new methods in the creation of performances and public interventions?

Paldrok

An artist’s own body can be a performance instrument, however, today its importance gradually decreases – there are robots, electronic and mechanical devices, automobiles, crowds of people – that all can be remotely directed. One’s own body is definitely the most available means. One can direct a performance totally separate from one’s body, using only one’s brain. To create a non-carnal space, a virtual performance or global catastrophe where performative activities start functioning on their own, disconnected from body. A brain is still a material part of one’s body, a thought originating from there is already a compromise between an idea and materialized reality. The real world is, as we all know, imperfect. Within the compromise between the spiritual and real, the carnal side finally determines, as it acts as a filter or stirrer of the channelized idea. Filters and stirrers are widely used in all kinds of technical activities precisely as the factors that distort the original signals and raise the quality. Carnal filter in co-operation with the surrounding real absurd theatre at its best will result is a creation of a reality shift which, in turn, will bring about a new mental dimension that will, on the meta-level, initiate new processes. Therefore, the initial idea being thrown into the mundane reality is rather in a secondary role, it is more of a trigger.

Interviewer

Can you “teach” someone how to make performance? or is it a manner of learning by doing?

Paldrok

First of all – what is performance? Art is a deeply personal tool and really what teachers can do is give practical advises based on earlier experiences and encourage participants to contribute fully and not to be afraid of anything.

Interviewer

You have done many performance and interventions in the street and in a crowd. Does the space where you teach your methods affect the quality how performers learn new methods? What are the benefits of learning to perform inside a gallery, and what are the benefits of learning to perform outside on the street? Does each space have new things to learn from?

Paldrok

A vast majority of performances are interactive and in whatever crazy situations one can expect anything: from verbal disturbances to direct physical attack by the audience, unexpected spatial configurations, interference by the police, fire brigade, ambulance etc. One of the most important characteristic features of a performance artist is the ability to control the performative process. To be ready to improvise and guide the processes in an unexpected situations.

Gallery performances are safe versions, at least in western world everything is allowed there.

I use the performance medium, because it is very hard to say what it is exactly. This is what I like most about it and also it’s what makes it interesting for people, unexpected results, you never know what you are going to get, you see something, but you do not know what it is (It is the opposite of entertainment – there, you get what you expect). When you know it is politics, you turn away, it’s boring, when it is protest action, theatre, circus, protest to save nature, gender, animals, humanity, it’s the same thing. In a museum context everybody knows that you get performance art there – booooring! It takes all the layers away from the act and leaves just one – contemporary art. For that reason I like it when in performance art circles they say, that Non Grata is not real Performance Art.

I think it is really important to take back public place as platform of changing society.

It is not fighting against the system but approving of the system. We are all living in this structure and our goal is to make it a better place. The world is now so big, so complicated a structure that it is beyond our human understanding. I truly believe that all these cursed politicians and people in financial positions – they are not evil in their hearts, I think they make the best with what their human resources allow. Unfortunately their intellectual capacity is just not enough. So creative forces have to take over this system, if they want to approve it. If we do not do it, then there is no point for us to whine.

Elav kunst, surnud kunstnik

28. VI–20. VII 2014 Tallinna Linnagalerii

Elav kunst, surnud kunstnik ( ilmunud KUNST.EE 2014/3)

Marian Kivila analüüsib Anonymous Boh’i (ehk Al Paldroki) isiknäitust “10 KÄSKU”. Performance’i­kunst, selle dokumentatsioon ning dokumentatsioonide käsitlus­, kasutus­ ja defineerimisviis on pakkunud huvi paljudele kunstiteadlastele. Performance kui efemeerne teos on juba kunstniku kavatsuste eos hukule määratud. Püüd säilitada säilimatut tekitab sageli küsimusi, mis eesmärgil on seda üldse vaja teha ning kas dokumenti tulekski võtta kui elusat kunsti dokumenteeriva vahendina või hoopis omaette kunstiteosena?

Ajalugu tunneb tervet rida tegevuskunstnikke, kes on vältinud oma teoste talletamist, keelanud publikul teost pildistada või seda muul moel jäädvustada. Nende kunst on haruldus, mis on mõeldud üksikutele juhuslikele silmapaaridele, elamaks edasi kõigest tuhmuva mälestusena kellegi kohalolija teadvuses. Tundub loogiline (ja isegi morbiidselt romantiline), et ühe õige efemeerse kunstiteose sünd ja surm sellistel alustel toimibki. Performance’i­kunsti teoreetik Amelia Jones on käinud välja idee, mille kohaselt dokumentatsioon (näiteks foto) on performance’ile n­ö täienduseks. Tema teooria performance’i ja dokumenteeriva foto suhtest põhineb nende kahe sümbioosil ja sõltuvussuhtel. Foto vajab sündmust, et eksisteerida ning sündmus vajab fotot, et tõestada oma kunagist eksistentsi. Foto on võti, mis avab kadunud reaalsust. On ka terve rida kunstnikke, kes fanaatiliselt oma aktsioone dokumenteerivad ning püüavad Jones’i kirjeldatud sõltuvussuhet mitmel erineval viisil lahti mõtestada. Anonymous Boh on kunstnik, kelle jaoks loomeprotsess ühe teose ümber võib kesta lõputult. Nii otsib ta viise, kuidas dokument kord kadunud teose täiendusena konteksti tagasi asetada, kord aga just sellest välja rebida ning uute tähendustega küllastada. Bohi varasemad näitused on esitanud dokumenteerivaid fotosid – nii, nagu nad on – või tekitanud hoopis olustikke, milles lavastus imiteerib performance’it.

Näitus “10 KÄSKU” toetub aastate jooksul maailma eri paigus teostatud Non Grata performance’itele, mille dokumentatsioonid on vahetanud sõnumit. Stseenid teostatud performance’itest leiavad uue konteksti ja kontseptsiooni vastavalt ajale, ruumile ja publikule. Ehk siis vastavalt sellele, mida kunstnikul parasjagu maailmale öelda on.

Seeria esimene käsk reedab, et kunagise Academia Non Grata professori õpetussõnad on tõenäoliselt suunatud loomeinimestele ning jagavad kunstnikele näpunäiteid, kuidas iseseisva mõtlemise, eneseusu ja talendi abil elus hakkama saada. Käsk “Ära kunagi mine tööle!” toimiks laiema kodanikkonna seas hukatuslikult ja viiks suure tõenäosusega ühiskonna hävinguni. Käsk

“Ära tarbi, tee ise!” viitab samas võimalusele korraldada ühiskond anarhistlikult ümber taas naturaalmajandusel toimivaks süsteemiks, kus palgatöö praeguses tähenduses ei olekski vajalik. Kohati utoopiana kõlavad käsud, milles on kindlasti oma terake tõtt, on suunatud kriitikana kunstnike pihta, kes ei oska oma andega midagi peale hakata. Baaris teenindajana või reklaamifirmas trükiettevalmistajana orjav kunstnik on valinud lihtsama vastupanu tee, sisendades sealjuures endale uskumust, et ainuüksi kunstiga ei ole võimalik ära elada. Oma uskumust igapäevaselt tunnistades muudetakse oma võimalused edukaks karjääriks üsna nullilähedaseks. Meist ilmselt igaüks teab tervet hulka kunstnikke, kellel pole enam töö kõrvalt aega kunstimaailma diskursuseid murda, revolutsiooni teha ja andeka talendina särada. Kunst oleks justkui muutunud hobitegevuseks. Teisalt, tean ka kunstnikke, kes suudavad oma töid edukalt müüa ning on läbi selle omandanud üsna negatiivse maine kommertskunstnikena. Seega toob Boh välja kunstnikuks olemise paradoksi ning vajaduse leida ja otsida pidevat tasakaalu oma igas argises liigutuses ja mõttekäigus. Boh viitab perfektsionistlikult manifestide kadumisele ning mugavale kohandumisele ümbritsevaga, mida ta ilmselgelt ise keskmisest edukama ja produktiivsema kunstnikuna hukka mõistab.

Jätkuks võib muidugi filosofeerida selle üle, kes on üldse kunstnik ja millistele eeldustele peaks ta vastama, et oma ameti vääriline olla. Bohi jaoks on kunstnik midagi üliinimlikku: prohvet (käsk “Kui sa tead tõde, jaga seda kõigiga!”), askeet (käsk “Põgene oma mugavustsoonist!”), filosoof (käsk “Kahtle kõiges!”), ekstravertne ja aktiivne sotsialiseeruja (käsk “Ole ühenduses!”) ja entusiast (käsk “Ära vingu, vaid muuda!”) ühes isikus. Boh rõhub kunstnikule kui mässajale ja teosele kui karjuvale sõnumikandjale. Siiski tundub, et parim osa näitusest ei ole mitte domineeriv käskivas kõneviisis tekst, vaid just huvitav performance’i­dokumendi käsitlus. Lisaksin kunstnikele omalt poolt veel ühe käsu: “Ära tee kunsti, mis karjub näkku, vaid kunsti, mis läheneb mõistatuslikult!” Kontseptuaalse kunsti ületarbimisest ruineeritud meeltele mõjub tõenäoliselt iga kunstiteos seda nauditavamalt, mida rohkem suudab teos pakkuda erinevaid tõlgendusviise ning ajutööd. Mõni näitus suudab mitmeid päevi kummitada, enne kui saabub katarsislik arusaamine. Tõsi küll, viimasel ajal on selliseid näituseid vähem ja Bohi kriitikaga võib üldjoontes nõus olla. Mind rabas näitusel Bohi soft’im pool ehk kujundlik kriitika. Makett­installatsioon “Evolutsioon” (2014) suuruselt kahanevatest tinasõduritest, dinosaurustest ja inimestest võttis sama idee mugavustsooni põgenemisest ning heaoluühiskonnaga kohandumisest väga tabavalt ja peenelt kokku.

Marian Kivila on vabakutseline kunstikriitik, töötab Pärnu Muuseumi arendus­ ja turundusjuhina.

Leonhard Lapin avas Vantaas 300­meetrise kirju seinamaali „Värviõpetus”

Eesti kunstnik Leonhard Lapin avas möödunud laupäeva hommi­kul põhjanaabrite juures oma äsja valminud teose, mis on üks suuremaid eestlase loodud seinamaale. Lapini 300­meet­rine „Värviõpetus”, mis põhi­neb tema väljatöötatud ja Eesti kunstiakadeemias edasi antud arhetüüpsel värviõpetu­-
sel, asub Helsingi lähedal Van­taa linnas. Soomlastel valmib tule­vaks suveks Helsingi metroo­liini pikendus, tänu millele kulub edaspidi Helsingi kesk­linnast Vantaa lennujaama sõi­duks kõigest pool tundi. Hel­singi metroo aastane sõitjate­arv on rohkem kui 60 miljonit ning hinnatakse, et Kivistö ja
Vantaa lennujaama peatused saavad olema kõige rahvaroh­kemad. See tähendab, et Lapi­ni triibikmaali näeb edaspidi tohutu hulk silmapaare. „Eesti ajaloo suurim maal on valmis!” teatas Lapin Eesti Päe­valehele. „Mind üllatas see, et suur seltskond kohalikke ini­mesi oli kohal, sest neid huvi­tas, mis nende kodukohaga
saab. See jättis väga hea mul­je, üritus oli soe, inimlik, ilus.” Kivistö jaamahoone autor, büroo B&M Architects partner Jussi Murole rääkis juunis Eesti Päevalehele, et hindab kõrgelt Lapini kunsti ja soovitas Van­taa linnal Eesti kunstnikult töö tellida. Jussi ja tema isa, linna­planeerija ja õppejõud Pentti Murole olid kohal ka avamisel.
Ehkki avamine oli täiesti plaa­nide järgi, pole tunnel valmis – puudu on valgustus. Umbes 400­meetrine tunnel on neli meetrit kõrge, kaheksa meet­rit lai ja sinna paistab päeva­valgus. Tunneli ümbrus korras­tatakse veel enne aasta lõppu. Lapini triibustikku sobis häs­ti kujutada ka tunnelit avaval lindil, mille lõikas lahti Lapin
ise, seejärel said kohaletul­nud väikesed jupid teose pisi­kesest reprost ka endale mäles­tuseks. Lapin sai neile tublisti autogramme kirjutada. „Värviõpetuse” avamine oli osa festivalist Open House Hel­sinki, mille jooksul sai külasta­da hooneid ja paiku, kuhu üld­sus tavaliselt ligi ei pääse.

Teele Tammeorg

Raul Meel – Jumala insener

Raul Meele koht eesti kunsti ajaloos on paigas juba tükk aega, kuigi see pole alati olnud iseenesestmõistetav. Algul pigem intellektuaalne dissident, kellest ei saanud avalikult kõnelda, aegade muutudes aga elav klassik, kelle ettevõtmiste grandioossusele pole üldiselt tagasihoidlikus Eesti kunstimaailmas suurt midagi kõrvale panna.

Kahtlemata egotsentrik, kuid minu jaoks sümpaatne egotsentrik, sest ta ehitab üles uusi maailmu. Meele-taolisi, demiurgihoiakuga loojaid on maailmas ikka olnud; Eesti kontekstis on võrreldavaid siiski väga vähe. Meel on enesekindel, tema loodud maailmu võib tunnustada või põlata, kuid väline keskkond või kunstimaailma hetketrendid ei näi teda mõjutavat.

meel

Meele meetodi – muidugi on see lihtsustamine, eri aegadel on ta kasutanud väga erinevaid ideid, võtteid, tehnikaid ja žanre joonistusest performance’ini – põhiliseks aluseks on grandioossete skeemide konstrueerimine. Ajaloost on teada näiteid kunsti loomisest näiteks Tarot’ kaartide või Hiina ennustussüsteemi I Ching abil. Meel on loonud ilmselgelt oma süsteemi, osa sellest on lahkelt publikule näha antud, osa aga maskeeritud või pärit alateadvusest, mida ei saa otseselt sõnaliselt või valemitega esitada.

Siin on kõrvuti mäng geomeetriliste kujunditega, mäng sõnade ja lausetega, mäng värvidega, numbritega ja kõigi muude võimalike asjadega, mis aitavad maailmu üles ehitada ja neid pärast kirjeldada. Ja siis ka lammutada, kui vaja. Ja see mäng ei ole midagi kerglast, pigem on see midagi tõsist ja vastutustundlikku.

Meele loomingus on sõna otseselt seotud pildiga ja vastupidi. Vahel kohtame sõnu mitte ainult pildiallkirjas, vaid ka otse pildil. Sõnast saab konkreetse luule kui meetodi järgija käes pilt. Tihti püütakse verbaalset ja visuaalset suhtlust vastandada, Meele puhul see lähenemine ei tööta. Sõna on alati kohal, rohkem või vähem. Vahel mõtlen, kas oleks võimalik Meele vastand, autor, kes alustab kirjandusest ja jõuab siis visuaalkunsti? Ehk on.

Ma ei tea, mida autor arvab, kui ma julgen tema loomingut nimetada religioosseks kunstiks. Kas usu mõte laiemalt võttes pole tajuda maailma toimimise aluspõhimõtteid? Meele tööd püüavad minna alateadvusse, otsida maailma loomisel kasutatud ehitusklotse. Sel näitusel mängitakse läbi hulk stsenaariume.

Meele süstemaatilisus – vaadakem kasvõi tema endale koostatud juhiseid tööde sarja loomiseks – on hämmastav ja samas väga vastuolus argiarvamusega kunstnikest kui enamasti spontaansetest ja suvalisi seoseid kasutavaist isikuist. Siin on ilmselgelt näha kunstniku taust, tehniline haridus.

See on tegelikult erand, tehnokraatlikud tüübid eelistavad näiteks tarbijana üldjuhul väga traditsioonilist kunsti. Meel kasutab insenerimõtlemist seal, kus üldine rahvalik ettekujutus kunstiloome meetodeist selle välistab. Maailm on üks, ütlevad need tööd. Liigsed vastandused toovad vaid segadust.

Üks asi on mõtlemismeetodi valik, teine on teostus. Meele tööd on samal ajal «ilusad» ka klassikalises mõttes, võibolla tahtmatult? Jällegi viide insenerimõtlemisele, sest ka tehnilised joonised on omal moel ilusad ja püüavad kompaktselt ja selgelt asju lahti seletada. Joonise standardid kehtestatakse riiklikult, kunstiteose standardid kehtestab autor ise.

Ideaalmaastikul ei ole midagi liigset, kõik on omal kohal ja kirjeldab midagi. Seda ka siis, kui me ei suuda päriselt aru saada, mida just täpselt kirjeldatakse või millist osa reaalsusest üldistatakse uuele, üleinimlikule tasandile. Kunstnik filtreerib mürast välja selgeid kujundeid ja loob tehislooduse, mis võib koosneda ka kirjatähtedest lisaks täiesti abstraktsetele kujunditele.

Eraldi võiks arutleda kunstniku positsioonist lakkamatus võitluses teemal, kas kunstiteos peab olema unikaalne ja kust läheb paljundustehnikaid kasutavas kunstis piir kindlalt piiratud tiražeerimise (ma kahtlustan, et selle idee taga on kunstiäri vanaaegne masinavärk) ja masstootmise vahel. Kui ma prindin siin näitusel välja remiksversiooni sarjast «Taeva all», milline on selle töö õiguslik staatus? Kas Meel signeerib töö kui algne autor ja mina seejärel kui remiksiv DJ?

Meele töö võib rippuda igava büroo seinal ja sinna tuua mõistatuslikkust, olles samas loodud süstemaatilise tegevuse tulemusena. Siin ei ole vastuolu. Osa maailmast jääb inimese jaoks alati mõistatuseks, millele võib ju leida vastuse, aga selles on parem siiski kahelda.

Raul Meel on nagu keskaegne kartograaf, kes püüab maailmarändurite juttude ja visandite varal maailmakaarti joonistada. Tema töö on raskem, sest nüüdseks kindlalt kaardistatud füüsilise maailma kõrval on olemas ju ka mittemateriaalsus, mitu korda mahukam ideede ja kujundite maailm. Selle lõplik kaardistamine pole inimese ega arvuti jaoks (õnneks?) võimalik, aga katkendeid saab siiski esitada. Kasvõi hetkeliste sähvatustena.

Autor: Tõnu Kaalep

Ebamugavast kunstist ja mugandunud kunstnikust

MARIAN KIVILA 14.08.2014 / Avaldatud Sirpis

Tänavune „In Graafika” festival on loogilisem kui varasemad, kuid eksperimentaalsus ja spontaansus on hääbunud. Festival „In Graafika. Mugavustsoon” Pärnu Linnagaleriis, kaubamajas Port Artur 2, Pärnu muuseumis, Endla teatris, Pärnu kunstnike majas ja katlamajas kuni 30. VIII.

 

„In Graafika” on püüdnud alati vältida kõike kesk- ja tavapärast, pakkuda alternatiive nii-öelda peavoolukunstile, vältida lihtsaid lahendusi ning tuua kohale võimalikult erineva tausta, taseme ja sotsiaalse sõnumiga kunsti ja kunstnikke. Festivali seitsmeteistkümneaastase ajaloo vältel on võrgustikud laienenud ning festivalil osalejate arv iga aastaga kasvanud. Tänavusel „In Graafikal” osaleb ligi 500 kunstnikku mitmekümnest riigist: Eestist, Islandist, Soomest, sh Ahvenamaalt, Rootsist, Taanist, sh Gröönimaalt, Lätist, Leedust, Iirimaalt, Inglismaalt, Saksamaalt, Hollandist, Serbiast, Hispaaniast ja Itaaliast. Kaugematest kohtadest on esindatud kunstnikud Jaapanist, Austraaliast, Ecuadorist, Brasiiliast, Puerto Ricost, Nicaraguast, Argentinast, Mehhikost, Kanadast, USAst jm.

Varasemate aastate „In Graafika” näitustel on olnud tunda korraldajate püüdlust kaugeneda kuraatoripositsioonist, vältida ühtseid teemasid ning kaardistada seda, mida eksponeeritakse, ja pigem lasta kunstnikel omasoodu tegutseda kui sinna sekkuda.

Sel korral, tingituna kas teoste tohutust laviinist või millestki muust, kannab festival pealkirja „Mugavustsoon” („Comfort Zone”). Selle egiidi all on kaos muudetud varasemast haaratavamaks ja loogilisemaks. Samal ajal tundub, et nii tugeva juhtidee all on hääbunud varasematele „In Graafika” festivalidele omane eksperimentaalsus, spontaanne tuhandete eri keelt kõnelevate teoste dialoog ning omapärane oskus panna näitus iseseisvalt elama.

Kunsti ühe põhimõttena nähaksegi mugavale argielule vastandumist ning ühiskonna valupunktidel tallamist. Kunstnikke käsitletakse tihti kui ühiskonna tohtreid, kes sunnivad laisku ja kohandunud inimesi üldise tervenemise eesmärgil hetkeks maailma teisest nurgast vaatama. Selles mõttes jätab festivali juhtmõte võimalusi küll tuhandeteks tõlgendusteks, kuid massist jäi domineerima pigem üsna ühese poliitilise ja sotsiaalse sõnumiga kunst: viited valitsemisvormidele või kapitalistiku turumajanduse pingetele kumavad läbi pea igast teisest teosest. Mingis mõttes näib, et nüüdisgraafikas on tegu hipiajastu comeback’iga, kus ühise doktriini alla koondunud kunstnikud üritavad tõelisele heaoluühiskonnale jalgu alla saada valitseva eliidi, suurkorporatsioone toetava tarbimisskeemi või sõja kritiseerimise abil. Samuti janunevad nad ise mugavustsooni järele, kus oleksid elimineeritud kõik vaesust, masendust või eluraskusi tootvad elemendid, kus oleks puhas õhk, toit ja muud eluks vajalikud elementaarsed vahendid, mida suurem osa maailmast endale praegu lubada ei saa.

Vestlesin festivalil Nicaraguast USAsse elama asunud Carlos Barberena de la Rochaga, ühe festivali peaesinejaga, kes pani mind mõtisklema maailmaparanduse kui elustiili üle. Kunstnik näitas iPadist oma viimaseid töid, millest suur osa oli väljas Pärnu Linnagalerii näitusel: Düreri, Picasso ja da Vinci teoste põhjal oli tehtud linoollõiked ning asetatud need nüüdiskonteksti, kaetud McDonalds’i, Apple’i, Monsanto logo ja kirjadega. Teoste sisu on ajakohastatud, et kõnetada tänapäeva probleeme, nt tarbimiskultuuri kõrvamõjud, inimeste lollus, alluvus ja ihad. Küsisin Carloselt, kas ta on McDonalds’i tarbija, vihjates, et Apple’i klient tundub ta ju olevat, ning pärisin, mida ta nende logodega teadvustada tahab. Carlos näitas selle peale üht oma teist teost – autoportreed, kus ta istub WC-potil Apple’i sülearvutiga, hambus burger ja kõrval friikartulid. Seinal oli viltu vajunud silt kirjaga „Lootus”, viidates ilmselt kapitalistlikule süsteemile kui ohtlikule masinale, mille vastu ei saagi võidelda teisiti kui passiivselt ja mugavalt, mõnikord oma ihale süümepiinade saatel järele andes ning mõnikord midagi tarbimata jätnuna end üllana tundes. Õige tarbimine on muudetud kalliks, aeganõudvaks ja paljudele kättesaamatuks tegevuseks. Demokraatia kantsist tulnud kunstnik leiab hämmastaval kombel, et tarbija tasandilt on valikuvabaduse kaudu olukorda mõttetu muuta ning sekkuma peaksid kõrgemad institutsioonid tootjatele seatud keeldude ja piirangutega.

Anonymous Bohi „10 käsku” Pärnu Linnagaleriis viitab samuti tarbimisele, kuid paneb selles protsessis vastutuse just indiviidile („Ära tarbi. Tee ise!”). Üks teistest Bohi käskudest sunnib tugitoolirevolutsionääri väljuma isiklikust mugavustsoonist. Tundub, et suurem osa käske on suunatud kunstnikele, kelle tegevus töölkäimise kõrvalt (käsk „Ära käi tööl”) on muutunud rohkem stiilseks hobitegevuseks kui kunstiks. Ilmselt ongi selleaastane kontseptsioon tõukunud festivalikorraldaja isiklikest vaadetest ja kokkupuudetest paljude eri tüüpi kunstnikega. Mõneks hetkeks tundub, et Bohi kuraatoriprojekti taga on vandenõu või eksperiment, et katsetada kunstnike sotsiaalset närvi ja mässumeelsuse astet.

Islandi kunstniku Gerður Tómasdóttiri väljapanek Pärnu muuseumi näitusel „Põhjala jäljed” kutsub üles maailma armastama, õigesti mõtlema ja toituma, rõhutades samuti üksikisiku võimalusi panustada suurematesse protsessidesse. Paulis Liepa, Peeter Allik, Shardun Sun viitavad võimustruktuuridele, kommunismi ja demokraatia kokkupõrgetele.

Tõenäoliselt on globaliseerumine jõudnud oma lõppstaadiumi ning kaotatud on suuremad Aasia, USA või Euroopa mõtlemise erinevused. Mugavustsooni ning tuuleveskeid, mille vastu võidelda tasuks, defineerivad kõik vägagi üheselt. Näib, et ka kunstnikkond, kellel oleks justkui suurem võim midagi maailmaparanduslikku ära teha või öelda, lööb raevukalt jalaga lahti juba ammu lahti olnud uksi, jäädeski vanade tõdede illustreerijaks. Võib-olla ongi kunstil teiste kiirelt arenevate vahenduskanalite kõrval kadunud funktsioon olla sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide sõnumikandja? Või on kunstnik ise sulandunud normaalseks ühiskonnakodanikuks ning selles mugandunud, suutmata astuda kõrvaltvaataja rolli?

Väga oskuslikult ja ülejäänud massist eristuvalt lahendasid mugavus­tsooni kontsepti Pärnu muuseumi kohvikus oma töid eksponeerivad kunstiakadeemia tudengid, kelle näitus koosneb seitsme autori vaatest läbi plekkpurgist ja teibist tehtud pinhole’i-kaamera. Fotograaf Johan Huimerinna juhendamisel on hõivatud Pärnu avalik ruum ning jäädvustatud mõtteid, mis mugavuse teemaga haakuksid. On püütud tabada visuaalset ebamugavust kaamera abil (Anete Lomp), katsetada fotografeerimist kunstnikule ebamugavates tingimustes ja kohtades (Johanna Greta Mölder) või eemalduda tavapärasest esteetilisest ruumist ning tabada fotosid jahimaadelt, kus autor ei oleks lootnud ilu leida (Priit Kirotar). Teosed ongi kukkunud kvaliteetfotoga harjunud fotokunstitarbijale üsna ebamugavad välja: fookusest väljas ning ähmaste piirjoontega abstraktsed kujutised, mille visuaalse poole üle jäigi domineerima just muljetavaldav idee kunstnikust kui isikust, kes on suuteline eimillestki (või millestki suvalisest ja ebameeldivast) looma elamuse.

Väljendiga „mugavustsoon” meenus veel üks elav näide romantilisest kunstniku kui askeedi-müüdi kehastusest. Varasematel „In Graafika” näitustel mitmeid kordi osalenud kosmopoliit SP 38 reisis mööda maailma, külastas kõige erinevamaid linnu ja külasid, magas, kus juhtus ning toitus minu teada ainult kõige odavamatest küpsistest. Seda tehes tundus, et ta on misjonäri kombel loobunud kõikidest maailma hüvedest ning elab ainuüksi kunstile. Alkoholist hoidis ta pärast ebaõnnestunud joominguid pedantselt eemale ja suhtles inimestega nii vähe kui võimalik. Tundus, et ta juba teab kõiki tüüpvestluste mustreid ja on kõigest küllastunud. Tundus, et ta ei vaja enam infot, vaid tahab seda ise jagada. Enamiku ajast maalis ta paberilehtedele suuri loosungeid stiilis „No Propaganda” („Ei propagandale!”) või „I don’t wanna be your friend on facebook” („Ma ei taha olla su Facebooki sõber”) ning läks õhtuhämaruses, suur plastist tapeediliimiämber käes, neid tänavale kleepima. Neid teoseid olen näinud Pärnu-lähedastes kolgastes, Tallinnas ja Pariisis. Ilmselt oleksin neid kohanud ka New Yorgis või Berliinis, kui oleksin sinna sattunud. Kord kohtasin teda pärast meie ainsat Pärnu-kohtumist täiesti juhuslikult Pariisi Belleville’i linnaosas plakateid kleepimas. See oli kunst, mis jõudis kõikjale ja täiesti tasuta kunstnikult, kes oli ohverdanud nendele paarile sõnumile kogu oma elu ja aja. See oli ehe näide elamuslikust kunstist ja mugavustsoonist väljumisest, mida ainuüksi graafilisel lehel näitusesaalis tajuda ei pruugi.

Intellektuaalsus, äng ja satiir

Krista Piirimäe, kunstiajaloolane / 01.04.2014 / Tartu Postimees+
Selle kirjatüki sissejuhatuseks on kaks aastat tagasi kirjutatud lause: «Kui Al Paldrok väidab, et seekordne Tartu graafikafestival teeb silmad ette Tallinna graafikatriennaalidele, siis võib tal õigus olla»(Krista Piirimäe, PM 1.02.2012). Tallinna väisates põikasin ka Kumusse ja vaatasin XVI graafikatriennaali «Kirjaoskus – kirjaoskamatus» (kuraator taanlane Maria Kjær Themsen, 15 riigist
51 kunstnikku). Et kuidas siis on? Näitustel osalejaid on peaaegu võrdselt ja teoste arv Tartus suuremgi, kuid kogemusterohke korraldustoimkonnaga Tallinna triennaal on terviklikum, ühtlaselt kõrge tasemega, mitmekesine ja mis tähtsaim – nüüdiskunsti osas hariv, sest teostel on juures ekspertide selgitavad tekstid.
Erinevalt Kumust, kus kunstnikud panevad proovile vaataja intellektuaalsuse, on Tartu festival lihtsakoelisem, osalt tehtult naiivne ja enamikul inimfiguuridega. Ongi ju teemaks inimeste suhted omavahel ja võimuga. Kõige meeldejäävama ja ängistavama elamuse jätavad Hiinas elavate Shaokun Suni fotoinstallatsioonid Tampere majas ja Aiguo Liu fotokollaažid kunstimaja peasaalis. Seevastu Ameerika, aga veelgi enam Eesti autorite töödes kõlab nali ja iroonia. Vaimukaimad on Anonymous Bohi sari «Kümme käsku» ning Peeter Alliku ja Toomas Kuusingu linoollõiked.
Ameerika underground-rühmituste looming tegeleb kapitalismi hädadega, miksides näiteks luukered ja vanade meistrite (da Vinci, Goya jt) ikooniks muutunud taiesed kokku tänapäeva ikoonidega. Tehnikaks on enamasti tavaline kõrgtükk, millele festival annab uue hinguse. Töötab ju Tartus Eesti läbi aegade parim linoolilõikaja Peeter Allik. Vaadakem kasvõi teost «Meie oleme maailm», kus Allik kujutab paisuvate ja ahenevate katkematute joontega inimfiguure ja kõike muud. Selles näilises lihtsuses peitubki meisterlikkus.
Allik võrdleb linoolilõikamist põllukündmisega ja loomemajanduskeskuse ekspositsioon kannab pealkirja «Agraarkunst».
Festivali tegi festivaliks vast kõige enam avamisšõu, milles osales 12 noort seitsmelt maalt. Kohustusliku riikliku optimismi vastu protestiti lippude põletamise, piitsutamise, veristamise, lõhkumisega. Kõige muljetavaldavam, täpsemalt isuäratavam vaatepilt avanes kunstimajas, kus suust suhu elustati üleni verist ja purupaljast kaunitarist revolutsionääri.
Lõbus seltskond liikus ühest näitusepaigast teise, muutudes üha lärmakamaks ja nooremaks, nii et vanemast generatsioonist pidas lõpuni vastu vaid TÜ füüsika instituudi direktor Jaak Kikas. Erinevalt ühest teisest vanahärrast arvas ta, et tegu on ikkagi kunstisündmusega. Võrreldes kahe aasta taguse avamisega jäi ainult kirgastav lumesadu päev hiljaks.