Printmaking | Online printmaking gallery
0
home,blog,paged,paged-6,ajax_fade,page_not_loaded,boxed,,wpb-js-composer js-comp-ver-4.3.4,vc_responsive

Peeter Allik exhibition opening in Tallinn Art Hall

Peeter Allik

Need tomatid ei mädane

Kunstihoone Galeriis 3.01-8.02.2015

Näituse avamine 2.01 kell 18.00

„Kullake, kas sa pole siis aru saanud, et see, mis on südamele armas, on kitš, kõik ülejäänu on kunst“. Frans Boenders, Antwerpeni kunstiteoreetik ja kirjanik

Peeter Allik (s. 1966),  maalikunstnik ja graafik, eksponeerib Tallinna Kunstihoone Galerii aasta esimese näitusena oma suureformaadilisi linoollõikeid ajavahemikust 2006-2014. OtseAllikast tulev näitusekirjeldus on – ütleme heatahtlikult – õige aga mitte õiglane:  Näitusel näeb hulganisti seinale pandud kauneid pilte. Kõik on linoleumist (vanaaegne põrandakattematerjal ) välja uuristatud ja siis trükitud paberi peale. See ei ole mitte lihtsalt kunst vaid suisa suur kunst. Ütleksin isegi, et ehk ei tohikski sellist värki avalikult näidata, kuid mis teha. Nii see elu kord juba on, et näitan. Näitus on väga huvitav. Kui astud sisse esimesse saali ja vaatad vasakule – näed seal pilte, kui paremale, on kah pildid. Otse – samuti üks hiigelsuur pilt. Kui minna tagumisse saali, lööb kohe pildi ette ja vaata kus tahad – kõikjal on pildid“. Ülaloleva õiglusele pretendeeriv tõlgendus oleks: Alliku traditsioone vaagivad ja neid tänapäevaga ühendavad töömahukad teosed kõnelevad Lõuna-Eesti mahlakais murretes, neis on tunda kursikate, nongratalaste, viljandi- ja  tartukandi kodukootud filosoofiat, millel pole luksust ei unustada ega mööda vaadata, neis loovad ja lehvitavad nii Ida-Euroopa lähiminevik kui saksa kultuuriõied, mille enamus kaasaegseist on vaiba alla pühkinud. Allik, sarnaselt Toomas Kuusingule ja Priit Pärnale mäletab ja mõistab nagu rahvas, mitte nagu koorekiht, tema kunst on „loetav,“ sest selle koodid pole salastatud ega ilu idealiseeritud. Kõrge ja madala vahel vahet tegemata liiguvad Alliku hästi tehtud kolepildid eikellegimaal, kus on üllatavalt palju elujõulisi, staatuse laubamärgita elanikke. Märksõnad ja iseloomustused, mida tähelepanelik kunstnik meelsasti ja positiivses võtmes kasutab on: „ Saksa 19.sajandi puulõige kui massikultuuri algus, dada, uusasjalikkus, pop, camp, libadokumentalism ja libarealism, sotsiaalpornograafia, puhas kitš, erinevate asjade vastandamine ja kontrast, sest plussist ja miinusest tekib elekter … Püüan kujutada võimalikult inimlikku inimest, paraku on ta kurb ja nukker ja sõtkutud … Olen vältinud „oma teed“ ja hoidnud elusana „elutervet uudishimu,“ et suuta kasutada kunsti materjalina kõike, mida kasutada annab … Nali ja tõsidus, kurbus ja vägivald ja ilu koos ühes teoses – see ongi hea kunst“.*

*kompileeritud Urmas Vadi ja Peeter Alliku 2006.aasta lõpus toimunud vestlusest „Inemise sisu“ – http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=691701

Peeter Allik

These  tomatoes do not rotten

Tallinn Art Hall 3.01-8.02.2015

Exhibition opening  2.01 kell 18.00

Painter and printmaker Peeter Allik will exhibit in Tallinn Art Hall his large format lino-cut pictures from 2006-2014.

“It is right, but it’s not fair! Everything is cut out from linoleum. This is not just art, this is big art! Frankly speaking, it should be illegal to exhibit this kind of stuff publicly. There will be lot of pictures! You enter the room, you see pictures on your right, and on your left, and surprise surprise, in front there will also be one big picture!”

Click here for Facebook event

 

 

 

Non Grata in Beaumont

Maurice Abelman, Texas, Beaumont: “Blowtorches, cattle brands, smoke bombs, and performance art all mixed into a beautiful night out in the town with your family!!! What better way to finish off a night after church? This is better than religion. Is it movie night?!?!.. FUCK that you won’t see this in a theater. But what is NON GRATA? Aren’t they a bunch of crazy artists that tour the globe injecting a little chaos into the normality of the region setting fire to cars and branding random people? Hell Yeah!!! Snap out of your Christmas shopping rituals and mind control and come see these artists express what they think with no conventional rules attached!”

Sunday, December 14 at 7:00pm in CST

Sante Fe Tattoo Parlor in Beaumont, Texas

Print Exhibition by Tõnis Laanemaa, Peeter Allik, Toomas Kuusing, Anonymous Boh, Taje Tross.

 

Tõnis Laanemaa püsib kunstnike armee ridade

Foto: Ants Ligus / Avaldatud Pärnu Postimees 26.01.201

Kunstifestivali “In Graafika” raames on Tartu ülikooli Pärnu kolledži raamatukogus eksponeeritud Eesti vabagraafikute ühenduse liikmete looming, mida esindas festivali avamisel sõna võtnud vanameister Tõnis Laanemaa.

Siinkohal tutvustab juba kaheksandat aastakümmet käiv festivali vanim osavõtja, kes siiani bravuurikas tippvormis, oma kunstnikuteed.

Millised impulsid innustavad looma?

Vajadus luua isikupäraseid kunstiteoseid. Täiuslikke, meisterlikke, mõtestatuid. Sõnum, viide, elektrilaeng, emotsioon on vajalik. Kuulumine maailma suurde kunstiarmeesse on impulss, mis paneb tööle varahommikust õhtuni, küsimata, kas selle eest makstakse.

Mis on olnud teie kunstnikutee tähtsündmused ja säravaimad hetked?

Tähtsaimad: vastuvõtt Tartu kujutava kunsti kooli, esimene, teine, kolmas armastus, poja ja tütre sünd. Diplomitööde kaitsmine. Kunstiinstituuti sissesaamine. Sõprade, mõttekaaslaste toetus, innustus enesearendamisel.

Luues praegu, olen loomingus tulevikus. Säravaimad hetked on õnnestunud töö valmimine, hetked näituste avamise eel Jõhvis, Tartus, Valgas, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Pärnus.

Olete legendaarse kunstirühmituse ANK 69 asutajaliige. Kes sinna kuulusid ja mis oli rühmituse eesmärk?

ANKi avamängu esimesed akordid kõlasid sügisel 1961. Grupp tudengeid tuli minu juurde, soovitades mul asuda üliõpilaste teadusliku ühingu esimeheks.

Juhendajaks oli kunstiajaloo professor Leo Soonpää, kes juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal alustas teatriarvustustega, hiljem tegeles kunstikriitikaga.

Tudengid olid Concordia Klar, Tiiu Pallo, vististi ka Jaan Klõšeiko, Enno Ootsing, Helle Vahersalu.

Algas näituste organiseerimine, enesetäiendamine, sidemete loomine. Kohtusime andekate noorte ja vanemate kunstnike ateljeedes. Käisime külas kõrgkoolide prorektoritel, et leppida kokku näituste, kontsertide, loengute aeg.

Tihedaimad sidemed tekkisid peale muusikute Tartu ülikooli, Vilniuse kunstiakadeemia ja Tõravere observatooriumi teadlastega. Külastasime Kiievi kunstiakadeemiat koos Merike Jõulmaga.

Moskva ja Leningradi kunstiakadeemias valitses toona professionaalne realism.

1964. aastal loodud rühmitusse ANK ehk Andekad Noored Kunstnikud kuulusid peale minu Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm, Aili ja Tõnis Vint.

Rühmituse eesmärk ei ole olnudki programmina kirjas. See on kõigil noorusest kogu eluks kaasa saadud. 60.-70. aastate ideaal oli muuta maailm kunsti, armastuse, teaduse ja tehnika kaudu paremaks. Osata näha looduse, loodu ilu, olla stiilne, meisterlik oma loomingus, teha töid, mida ei aeta teiste omadega segi. Anda sõnum. Maali, graafilise lehe, joonistuse, ehte, luuletuse, installatsiooni, performance’ina.

Mis toob teid igal aastal Pärnu “In Graafikale”?

Selle festivali suurejooneline mastaapsus. Kõrge tase, huvitatavus, noorte tudengite kaasatõmbamine.

Futurism on kunstisuund, mille areng jäi möödunud sajandil diktatuuride ja sõdade tõttu pooleli. See on nüüd meie juurde tulnud arenguspiraalina ja leidnud koha Pärnu galeriides. Vive le Futur!

 

 

Anonymous Boh: Estonian “Independence Day” exhibition Opening in Beijing

In Beijing Opened Estonian Printmaking In Exhibition “INDEPENDENCE DAY” curated by Anonymous Boh & Wang Hua: Peeter Allik, Leonhard Lapin, Raul Meel, Toomas Kuusing, Anonymous Boh, Tõnis Laanemaa & Harri Leppanen.

午行文化当代部将于11月21日展出《独立日 -西方原创版画》小型群展。我们荣幸请到Anonymous Boh先生为此次展览学术主持,呈现老中青三代6位艺术家共43件作品。艺术家们的作品独特、风格鲜明、技艺精湛,体现艺术在日常生活中的思考。

 

我们以《独立日》为展览名称得益于学术主持及大部分艺术家都来自美丽波罗的海系的爱沙尼亚及邻国芬兰,部分艺术家出生在二战前后,在欧洲很有声望且被尊重,作品年代跨度较大,作品创作时间较早,作品流露出浓重的时代感,不仅让大家直观感受到不一样的地域风情及人文情怀,而且通过细腻的艺术表达把大家无国界地联系到了一起。

 

版画是绘画的一种形式,是用刀具或化学药品等在版上刻出或蚀出画面,再印制于纸上。有木板、石版、铜版、锌版、麻胶版等品种。石版、铜版、丝网版并称现代“三版”。

 

木版画最早起源于中國唐朝,最早发现于公元868年《金刚般若经》。在西方,16世纪丢勒以铜版和木版画复制钢笔画,到17世纪,伦勃朗则把铜版画从镂刻发展到腐蚀方法进而创作到版画阶段,木版画创作是在19世纪。

 

版画在欧美市场份额最大,国内的版画收藏热则刚刚兴起主要以经营名家和复制版画居多,这次我们为大家推出西方当代艺术家原创版画作品,届时欢迎大家莅临交流。

 

  • 我们推崇“人人都拥有原创艺术作品”。

 

午行文化敬邀并恭候阁下莅临“独立日”西方原创版画小型群展

 

展览标题:独立日

开幕时间:2014年11月21日下午三点

学术主持 :Anonymous Boh

 

参展艺术家:

Harri Leppanen

Leonhard Lapin

Raul Meel

Peeter Allik

Toomas Kuusing

Tonis Laanemaa

展览时间:2014年11月21日-12月30日

主办:北京午行文化发展有限公司

展览地点:朝阳区向军南里二巷甲5号雨霖大厦908

学术主持介绍:

Anonymous Boh生于1971年爱沙尼亚,从1998年一直活跃于爱沙尼亚,创办NON GRATA 学校。同时策划行为艺术团体活动,每年在欧洲及世界各地邀请艺术家加入,变成了创造性集体比在爱沙尼亚以外的其他地方更加受到关注。他们的经验不但对于主题的谈论,而且艺术性的活动超越了艺术和国家的边界,这是今天艺术家们最渴望的自我实现。

艺术家介绍:

Peeter Allik 1966年生于爱沙尼亚,1993年毕业于塔图尔大学,从1998年至今广泛参与国际性展览,1994-2001期间为自由艺术家。从2005年起在塔尔图艺术大学作为绘画讲师;2001-2004在Non Grata学院首席绘画部门执教。从1993年-2011年间在爱沙尼亚、芬兰、意大利、俄罗斯、保加利亚、捷克、德国、美国获奖无数。

Toomas Kuusing 1977 生于爱沙尼亚,2001-2002在Grata学院,2002-2004在帕努艺术大学,2004-2005拿到爱沙尼亚艺术学院研究生;2006-2008  Non Grata学院绘画讲师;2012至今爱沙尼亚艺术学院绘画部门任职。

获奖:爱沙尼亚帕努2008年度艺术家;爱沙尼亚2013年年度绘画艺术家

Tonis Laanemaa1937年生于爱沙尼亚塔图尔,1952-1957 在爱沙尼亚艺术

学校学习绘画,1961-1966 在塔林艺术机构学习版画。自从1964年开始参加艺术展览,从1970年起是爱沙尼亚艺术家协会会员。从1970年已经参加了波兰、匈牙利、捷克德国、俄罗斯、荷兰等国际性展览。在爱沙尼亚被受尊敬。

Leonhard Lapin

生于1947年,是一位才华横溢的爱沙尼亚艺术家在绘画领域、艺术理论、建筑和文学。他被认为是爱沙尼亚最顶尖艺术家之一。除了作为建筑师工作之外,他也在60年代做了波普艺术,受安迪沃霍尔的影响,参与组织soup 69在塔林展览。70年代参加威尼斯双年展,日本东京双年展。

Harri Leppanen 芬兰坦佩雷大学主修多媒体,1987-1992就读于芬兰艺术学院,师芬兰绘画艺术家协会会员,从1980年起参加芬兰主要艺术展览,在美国、欧洲及亚洲多次举办个展和参加重要群展。1985年获得芬兰协会ducat艺术奖,1987年坦佩雷艺术协会年度艺术家。

Raul Meel

生于1942年,早年想成为电气工程师、养蜂人。画家、雕塑家及装置和行为艺术家,散文家、视觉和声音诗人。Raul 从事过很多行业,从1987年创办实验绘画工作室。他在1972年是唯一爱沙尼亚艺术家获得国际双年展冬季奖的艺术家。自从那之后参加国际性大展及在全球范围内获得无数奖项。

行车路线:

雨霖大厦位于CBD京广中心商务楼西北侧,东距东三环不到100米,西距建设中的40米宽的CBD主干道-关东店南路仅45米,与正在规划建设中的中央电视台、北京电视文化中心、CBD财富中心、新城国际广场遥相呼应。

 

地铁:呼家楼地铁口D出口

公交:乘坐126路420路75路专111路夜6路 到 关东店北街东口 下车步行146米。

乘坐113路350路402路405路420路421路601路650路671路673路686路707路专111路夜30内夜30外夜34路特8外环运通107线 到 呼家楼北 下车步行213米

午行当代是午行文化旗下独立的当代艺术经营及推广部门,集合线上线下活动挖掘有潜力当代艺术家展示新生态艺术面貌,推动中外当代艺术交流,拓展传播与品牌合作。

webwxgetmsgimg webwxgetmsgimg1 webwxgetmsgimg2 webwxgetmsgimg3 webwxgetmsgimg7 webwxgetmsgimg8 webwxgetmsgimg9

Pärnu Cultural Year Prize goes to Andrus Joonas & Al Paldrok for organizing Diverse Universe Performance Festival, Printmaking In & Pärnu Fideofest

Raido Keskküla @ Pärnu Postimees 

Pärnu linnavalitsuse tänasel istungil kinnitati selle aasta kultuuri aastapreemiate saajateks Andrus Joonas ja Al Paldrok.

 

2014. aasta loomingupreemia 1500 eurot otsustati anda maalikunstnik Andrus Joonasele silmapaistva isikunäituse ja väga aktiivse loomingulise tegevuse eest sel aastal.

 

Aasta korraldajapreemia 1500 eurot otsustas komisjon anda ühehäälselt Al Paldrokile kolme rahvusvahelise kultuurifestivali, Diverse Universe tegevuskunstifestivali, IN Graafika ja Pärnu fideofestivali kõrgetasemelise korraldamise eest.

 

Statuudi kohaselt antakse kultuuri loomingupreemia autorile või interpreedile (autorite või interpreetide kollektiivile), kelle looming on oluliselt rikastanud nii Pärnu linna kui kogu riigi kultuurielu ja korraldajapreemia kultuurikorraldajale (isikule, kultuurikollektiivile, seltsile, ühendusele), kelle korraldatud sündmus on oluliselt rikastanud Pärnu linna kultuurikeskkonda ja tõstnud Pärnu mainet kultuurilinnana.

 

Komisjonile laekus kaheksa ettepanekut, neli loomingupreemia ja neli korraldajapreemia väljaandmiseks.

Preemiad antakse üle 5. detsembril Ammende Villas linnapea vastuvõtul Pärnu kultuuritegelastele.

Living Art, Dead Artist

Published in KUNST.EE 2014/3 Marian Kivila analyses Anonymous Boh’s (or Al Paldrok’s) solo exhibition “10 COMMANDMENTS”.

Performance art, its documentation, and the subsequent reception, use and definitions of this documentation has fascinated many art critics and historians. Performances, as ephemeral works of art, are meant to vanish from the very beginning as soon as they are conceived by the artist. The desire to preserve something impermanent often raises questions like what is the goal of documenting it, is it really necessary and whether the documentation should be considered purely as a means for documenting living art or as works of art in their own right.
As we know from art history, there are many performance artists who avoid documenting their work and also forbid their audience from doing so in any way. Their art is something rare, only meant for a small number of random viewers, and afterwards it only lives on as a fading memory in the minds of those who happened to have seen it. It seems to make sense (in a morbidly romantic way) that this is how an ephemeral work of art is born and how it dies.
Amelia Jones, a performance art theorist, has suggested that the documentation (e.g. photographs) acts as a supplement to the performance. She sees the relationship between performance and photographic documentation as co-dependent and symbiotic. Photography needs events to exist and events need photography to prove they once existed. Photography is like a key to a lost time.
There is a whole array of artists who fanatically document their performances and, from various angles, try to analyse the co-dependent relationship that Jones has described. Anonymous Boh is the kind of artist whose creative processes involving one single work of art might never be finished. He tries to find new ways to recontextualise the documentation of completed performances – sometimes as supplements, other times as independent pieces replenished with new meanings. Boh’s earlier shows have displayed photographic documentation in the way they were taken, or created settings that present reproductions of performances.
The exhibition “10 COMMANDMENTS” is based on performances by Non Grata, held in various parts of the world, and the documentation that has taken on new meanings. The scenes from past performances are placed in a new context and are reconceptualised as the time, space and audience change. That is, according to what the artist wants to say to the world.
The first commandment in the series suggests that the instructions of the former professor of Academia Non Grata are probably directed at artists to help them think independently, believe in themselves, find their talent and manage their life. If applied to a larger segment of society, the commandment “Don’t ever get employed!” would be catastrophic and would most likely lead to the destruction of that society. The commandment “Don’t consume, DIY!” refers to the potential for restructuring society according to anarchist principles – based on a natural economy, the currently prevalent wage labour would no longer be necessary.
The somewhat utopian commandments, that definitely also have a certain amount of truth in them, are a critique of artists that do not know how to use their talent. An artist working in a bar or slaving away in an ad agency has chosen the easy way out, they also believe that it is impossible to make a living as an artist. So, making this belief into a daily affirmation, they also destroy their chances of having a successful career in art.
We probably all know artists who are so busy with their day jobs that they no longer have the time to challenge the discourses of the art world, to start revolutions and keep their talent shining bright. For them, art seems to have become a mere hobby. Then again, I also know artists who successfully sell their works and because of that have acquired the rather negative label of “commercial artist”. So, Boh points to the paradox of being an artist and the need to be constantly searching for the right balance in every tiny move and thought. Boh also refers to the fact that manifests are rarely written anymore and people often conform, which he, as quite a successful and productive artist, clearly does not approve of.
As the next step we could of course muse on what an artist should be like and which expectations they should fulfil in order to be called an artist. For Boh, an artist is someone superhuman: a prophet (the commandment “If you know the truth, share it with everyone!”), an ascetic (the commandment “Escape your comfort zone!”), a philosopher (the commandment “Doubt everything!”), an extraverted and active socialiser (the commandment “Stay connected”) and an enthusiast (the commandment “Don’t complain, bring the change!), all in one person.
Boh wants the artist to be a rebel, and the artwork a loud message. Nevertheless, it seems that the best part of the exhibition is not the dominating imperatives, but the fascinating way he has presented the documentation of the performances.
I would also add a commandment for artists: “Don’t make art that screams in your face, take an enigmatic approach!” Our senses are ruined due to the over consumption of conceptual art and so we probably enjoy art more if it offers more than one possibility of interpretation and there is something to think about. There are shows that stay with you for days before you reach a cathartic understanding. Yet it is true that there have not been many exhibitions like this lately and I can agree with Boh’s criticism.
I was actually amazed by the softer side of Boh, his figurative critique. The maquette-installation “Evolution” (2014) that had lined up tin soldiers, dinosaurs and human figures according to size, finely and accurately captured the idea of escaping the comfort zone and conforming to the ideals of the welfare society.
Marian Kivila is a freelance art critic and the marketing manager at the Pärnu Museum.

“Eesti klassikute audiovisuaalsed autobiograafiad: Leonhard Lapin”

Väljavõte sarjast „Eesti klassikute audiovisuaalsed autobiograafiad“
Osa 4: Leonard Lapini ateljees, Vabaduse platsil.

Al Paldrok intervjueerib 65. Juubeliaastal just nüüdama Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessoriks valitud Ida-Euroopa kunstiloomingulist vulkaani, erudiiti, suprealismi loojat, professorit, eesti avangardistliku kunsti isa, modernistlikku arhitekti, väsimatt kirstunaela, kaupluste, sööklate, teenindusettevõtete, raviasutuste ja saunade agarat külastajat, daamide lemmikut, köieltantsijat ja akrobaati, suurt poeeti ja filosoofi Leonhard Lapinit, kes räägib kunsti juurde jõudmisest, diskursuse ja kunstnikupositsiooni muutumisest, loomeprotsessist, alkoholist ja seksuaalsusest.

Kuidas jõudsid kunsti juurde?

Kunsti juurde jõudmine oli kuidagi väga loomulik, sest minu ema jutu järgi olin juba lapsena öelnud, et mina tahan saada kunstnikuks. Koolis ma käisin kunstiringis, mul oli üks õpetaja, kes oli olnud Pallases. Aga ega ma seal väga midagi erilist ei õppinud. Kusagil 13 -14, hakkasin tegelema linoollõigetega. Tol ajal olid ilmunud Richard Kaljo väikesed raamatukesed ja sealt sain inspiratsiooni oma lõikeks. Muidugi tahtsin minna Tartu kunstikooli, aga need eksamid seal olid nii keerulised, ma ei olnud saanud sellist spetsiifilist joonistamise ja maalimise haridust. Nii et Tartusse jäi minemata. Arvan, et see oli ka õige käik. Tahtsin astuda ka Kunstiinstituuti, aga minu vennal, kes tollal töötas juba kommivarbrik Kalevis peatehnoloogina, oli terve hulk kunstnikke seal tööl ja selle kaudu tundis ka veel muid kunstnikke, ta ütles niimoodi, et ära mine sinna kunsti õppima, et see on üks igavene vaesus ja viletsus, et mine parem õppima arhitektuuri, seal sa vähemalt teenid. Ja ma ei kahetse takka järgi, ma olengi arhitektuuriga oma kunstitegevust kõik need aastakümned finantseerinud. Kui ma tulin Tallinnasse aastal 1965, siis esialgu ma ei saanud Kunstiakadeemiasse sisse ja Pilari naine töötas minu venna alluvuses, siis vend saatis mind kohe Pilari juurde akvarelli õppima. Pilar oli aadlik ja kuna ta vend elas Lääne-Saksamaal, oli tal väga palju kunstikirjandust. Tol ajal oli teada, et Tallinnas oli vist 2 – 3 raamatut kubismist aastal 1965 aga temal olid need kõik olemas. Mulle sai paari kuuga akvarelli tehnika nii selgeks, et Pilar ütles, et noormees, kui te tahate teenida, siis ma kirjutan alla ja võite minu nimel töid müüa. Aga mind ei huvitanud see kommertsaspekt, ma ikkagi tahtsin end arendada. Tegin ikka sadu akvarelle, paljud on muidugi ära visatud või laiali jagatud. Mõned üksikud on mul alles ainult, kuna hiljem muutusin väga kriitiliseks oma varasema loomingu suhtes. Arhitektuuri õppides ei takistanud see mul kunstiga tegelemist. Tehnilised ained ei valmistanud mulle üldse raskusi, kuna mul oli päris tugev matemaatika.Teised nägid risti ja viletsust seal, mul oli piisavalt palju aega, et ma sain tegelda paralleelselt kunstiga peale arhitektuuri. Huvitav oli see, et sel kombel ei avaldatud mulle ka ideoloogilist survet. Kui ma oleks õppinud näiteks maali, oleks mind kohe pandud maalima ja joonistama sotsialistliku realismi laadis. Koolitöid pidime ka muidugi tegema realistlikke, kuid meil oli palju rohkem vabadusi vaadata läbi sõrmede: „kuna need arhitektid nagunii ei oska joonistada ega maalida, et las nad siis teevad“. Ma tegin ka lausa kubistlikke joonistusi ja hiljem juba akte, viimasel kursusel juba täiesti pop laadis. Nüüd POPi näitusel olid väljas need, mida ma tegin tollal guaššidega. Panin hindamisele välja ja täitsa head hinded olid selle kohta, sini must valged muuseas, naisaktid.

Millal sa hakkasid osalema Eesti näitustel ja milline oli sinu kunstniku positsioon tollal?

Näitustel hakkasime esinema nii, et meil oli selline üliõpilaste teaduslik ühing (ÜTÜ). Mujal ülikoolides tegeleti teadustööga aga Tõnis Vint ja ANK olid avastanud, et seda võiks kasutada kaasaegse kunsti propageerimiseks. Iga kevad olid iseseisvate tööde näitused ja siis Tõnis Vint andis teatepulga meile üle. Õieti me läksime Tõnis Vindi juurde 1967, kui ta lõpetas, Nõmmele külla koos Gunnar Meyeriga, kes oli ka SOUP’i rühmituse liige, ta on juba surnud. Vint andis meile juhtnöörid, et võtke nüüd ise üle, võtke enda kätte komsomol ja ÜTÜ jne. Sellel ajal oli selline põhimõte võtta noorteorganisatsioonid õigete vendade kätte, et siis seespoolt hakata hävitama seda ideoloogiat. Ma olin isegi ühe aasta komsomoli sekretär sellepärast ja Gunnar Meyer oli ÜTÜ esimees. Oli üleminek ANK’ilt SOUP’ile, see oli lühike periood, aasta või kaks ja siis hakkasime esinema ÜTÜ näitustega ka mujal ülikoolides, ka Tartu Ülikoolis. Otepääl toimusid ÜTÜ konverentsid, sinna panime oma tööd välja ja korraldasime seal ka juba happening’e ja mitteametlikes ruumides – Pegasuse kohvikus esinesime alates 1967. Näiteks Kumus minu kõige varasem töö on aastast 1966. Kui tulid Tolts ja Keskküla, siis meil läks eriti intensiivseks, sest nad olid väga indu täis. 1968 jõudis siia Koebe? happeningide raamat, samal aastal vist ilmus, väga värske raamat ja ka Lipparti Pop Art ilmus samal aastal. Mul õnnestus saada Ungarisse, seal oli noortelaager, kus toimusid väljakaevamised. Kunstiakadeemiast läks ka üks seltskond ja Ungarist õnnestus mul saada Lipparti saksakeelne variant, kuna inglise keelt tol ajal ma ei valdanud. See raamat on siiani alles, panin ta isegi nahkköitesse, ta on minu jaoks ajalooline dokument. Siis ilmus poolakeelne Malevitši raamat, mille ma ka originaalis läbi lugesin – poola keel oli vene keelega nii sarnane ja kui sa asja vastu ka huvi tunned, saad aru küll. 1969 aastal hakkasime osalema noortenäitustel. Samal ajal üritasime töid panna ka kevad- ja sügisnäitustele, aga kusagil 1970nda aasta alguses vaatasid meie kunstijuhid, et noored tungivad liiga peale ja Kunstnike Liidus võeti vastu otsus, et noored kunstnikud ei tohi esineda täiskasvanute näitustel ja pandigi meile veto peale teatud ajaks. Umbes aastast 1975 oli võimalik osaleda ka neil näitustel aga kui palju ma seal välja sain panna, see on küll omamoodi naljalugu, kuna ma tegin ikka sadu töid. Kas nad kõik nüüd kvaliteetsed olid, seda ei saa öelda. Ma olen väga palju neist hävitanud, aga kui ma tegin vähemalt sada tööd, siis umbes viiskümmend neist kõlbaks näidata ka täna. Kevadnäitusel sain välja panna ühe töö ja sügisnäitusele välja panna oli ime. Tartu Ülikooli kohvik ja Pegasus olid need kohad, kus me saime avalikult ennast näidata. Siis oli ajakiri Noorus, kuhu me tegime illustratsioone ja kuhu ma tegin ka esimese avalikult trükitud koomiksi. Seal oli selline väljaanne nagu Pähklipureja, aastal 1970 ja mida rohkem hakkasin ma oma töid näitama, seda halvemaks läks mu positsioon. Eriti muidugi selle tõttu, et alates aastast 1970 hakkasin ma esinema välisnäitustel ja see oli tõeline draama Kunstnike Liidu juhtkonnale. Ilmar Torn oli karjunud, et kuidas me seda Lapinit ja Meelt karistame, kui nad pole Kunstnike Liidu liikmed. Liikmeks ju tollal ei võetud. Kunstiringkondades suhtlesin ka Ohaka põlvkonnaga – seltskonnaga, kes oli Siberis istunud ja muidugi ANK’i seltskonnaga.Nendega esinesin Saku 1973 näitusel ja nendes ringkondades võeti mind väga hästi vastu. Kui juba Sakus 1973 otsustas Vint mind välja panna, siis ma olin juba oma poiss. 1975 tegime me juba näituse Harkus, aga ametlikes ringkondades asi puutus õieti alles perestroikaga. Üritasin muidugi kunstnike liitu astuda aga ainult graafikute ühing võttis mind vastu. See võis olla aastal 1977. Sinna ma astusin vaid sel põhjusel, et ei saanud materjale kätte, näiteks Vabaduse Väljak 6 all oli kunstnike liidu ladu ja sealt said osta paberit, värve,pastelle ja sütt ainult kunstnike liidu liikmed.Tudengitele ka ei müüdud. Seal oli üks igavene hirmus vihane vanamoor ja ta müüs tuju järgi. Mõnikord võis ta ikka midagi müüa sulle, aga muidu ainult liidu liikmetele anti neid vahendeid ning seepärast pidin pöörduma kas Tõnis Vindi, Ohaka või kellegi poole, kes läks ja ostis, sest need mis tavapoes olid, olid ikka alla igasuguste arvestuse. Selles mõttes elu oli kahepalgeline. Olid suletud kunstiringkonnad, kogu see Vindi ringkond Tallinnas ja Kalju Põllu ringkond Tartus. Me kõik suhtlesime omavahel ja olime väga solidaarsed, ei olnud mingisugust rivaliteete, kõik üksteist moraalselt toetasid.
Kui võtame nüüd Leonhard Lapini Eesti Vabariigi ajal, mis on muutunud Eesti kunsti diskursuses võrreldes nõukogude aegse sotsialistliku vabariigiga ja kuidas on muutunud Leonhard Lapini kunstniku positsioon?
Nõuka ajal kunst kuulus ikka propaganda sfääri. Eelistati töid, mis ülistasid nõukogude võimu. Nad ei kujutanud seda sellisena nagu ta oli – räpane, sageli lagunenud ja vastik. Vabadust ei olnud, vabadus oli põranda all või suletud ringkondades. Nüüd on täielik vabadus ja Eesti kunstielu on palju vabam isegi kui Soomes, Rootsist rääkimata. Eestis võib teha praktiliselt kõike. Võrreldes kolmekümnendatega on praegu ikka kuldajastu, ei ole ühtset stiili, kolmkümndendatel aastatel olid kindlad stiilid, konventsioonid ja keerud. Nüüd on mu meelest täielik vabadus, igaüks on iseenda peremees ja teeb, mis tahab. See on üpris loomulik, eks elu selekteerib välja, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Aja jooksul see selgub aga seda ei pea meie teadmagi. Nõukogude ajal ei oleks mind kunagi proffessoriks valitud, see on täitsa selge. Ma olen ikka näitusi saanud teha ja õpetada koolis, nii et radikaalselt on muutunud. 70ndate aastateni polnud asi veel nii hull aga siis hakati rohkem survestama ja igal sammul keelama. Kui ei oleks tulnud perestroikat 1985, oleksin ma siin paratamatult pillid kotti pannud, sest see stagnatsioon muutus juba väljakannatamatuks.
saku-shampus 30-03-73

Milline oli kunstniku prestiiz ühiskonnas, üldlevinud on väide on Nõukogude ajal oli kunstniku ühiskondlik staatus ikkagi kõrge, võrreldes tänapäevaga?
Täielik jama, ma ei tea, kes selle välja on mõelnud ja sellist lollust kirjutanud. Nagu Juske, kes kirjutab, et Eestis ei olnud üldse põrandaalust kunsti. Kuidas ei olnud, kui ma sain sajast tööst välja panna ühe, mõni aasta ei saanud ühtegi välja panna. Kiputakse ära unustama selliseid asju, sellepärast tulebki intervjuud anda.
Nendel kunstnikutel, kellel oli siis ühiskondlik staatus, nende nimesid me õieti ei teagi. Need olid kompartei teenistuses. Positsioon oli nendel aga kus see kunst oli? Nii, et see on absoluutne jama. Seda räägivad inimesed, kes asjast üldse ei tea või tahavad tahtlikult võltsida ajalugu. Prestiiž oli ainult nendel, kes lakkusid kompartei perset. Mis prestiiž oli Tõnis Vindil või Raul Meelel? Mitte mingit prestiiži ei olnud. Neid vaadati kui vastalisi või mingisuguseid värdjaid, mind samuti. Lõpuks öeldi minu kohta niimoodi, kuna mu õde käis pidevalt psühhoneuroloogia haiglas, et Lapin on sama hull kui ta õde. Ma ei ole kordagi seal haiglas käinud ja siiamaani veel ei ole õnnestunud sinna sattuda. See on umbes sama, kui öelda, et teatri lavastajatel oli prestiiž. Jah, Irdil oli aga kas Toomingal oli ühiskonnas prestiiži? Teda survestati kogu aeg, nii et lõpuks ta lõpetaski tõesti haiglas. Ta sai muidugi terveks aga talle pandi ikka kõva põõn sellega. Alliksaar pandi vanglasse, nii et, mis me räägime prestiižist. Prestiiž oli vaid teatud inimestel nii muusikas kui kirjanduses. Näiteks võtame Eesti kirjanduse, romaani kirjanduse, no kui palju sealt nõukogude ajast on praegu loetavat materjali? Erakordselt vähe, ma ütlen.
Aado Hindil oli tohutu prestiiž, Juhan Smuulil oli tohutu prestiiž jne., neid oli terve hulk. Prestiiz oli ikkagi kollaboratstionistidel. Näiteks Vanapa töötas katlamajas, hiljem pumbajaamas. Mis prestiiž tal oli? Vaadati kui alkohoolikust hullu aga oli tippluuletaja tegelikult. Lõpetas oma elu luulepreemiaga 80 aastaselt. Sellised lood on selle prestiižiga.

Sa oled öelnud, et „kaine peaga seda eesti värki välja ei kannata“ . Kunst ja alkohol, kunstnik ja alkohol?
See on üks väga põnev teema, eks mul ole selle alkoholiga aegajalt tõesti probleeme olnud. Lugu oli selles, et ma sündisin ajastul kui käis ainult üks metsik joomine. Terve lapsepõlve ma nägin joomist maal ja linnas olid kioskid, kus müüdi viina ja õlut, sest Stalin andis korralduse need avada, et inimesed tunneksid end peale sõda rõõmsana. Alles 1960 lõpus pandi need putkad kinni , kuid nõukogude ajal õppisin ma jooma. Tulin Tallinnasse, kooli ma sisse ei saanud, läksin tööle instituuti kus töö juurde kuulus suur joomine. Mingi töö tehti valmis ja peale seda tuli joomine, mina tegelesin siis eneseharimise ja õppimisega. Kõvemad napsutamised tulid alles peale seda, kui me hakkasime tegema arhitekti tööd. Arhitekti tööga on nii, et sa teed kuu ajaga hommikust õhtuni tööd ja kui sa teed ka öösiti tööd, siis pidi turgutama end konjakiga, sest muidu ei suuda terve öö tööd teha. Töö läks jälle edasi ja kui said valmis, siis see oli nagu puhastustuli. Tehti üks korralik jooming ja mindi jälle edasi. Sellist probleemi ei olnud, et joomine oleks muutunud kestvaks. Taust oli ikkagi see nõukogude aegne, mistõttu teatud asju tähistatakse joomisega või puhastatakse ennast joomisega. Muuseas Kaug-Ida õpetuses öeldakse ka, et kui inimene tahab midagi, tahab ta juua või süüa, siis teha seda niipalju, et sul isu ära läheb, siis sa vabaned. See võib lõppeda ka surmaga, kuid sa võid parandada oma karmat. Eks ta ole äärmiselt individuaalne. Eks ta traditsiooniliselt kuulub ikka kunsti juurde, ka näitlejad joovad ja ka muusikud. Neid joominguid on aegajalt tekkinud aga nad on sageli seotud ka eludraamade, eluprobleemide ja enesepuhastuse katsega. Näiteks purjus peaga ükskord nooruses proovisin maalida, see tuli täielik soperdis. Pohmakaga ka ei saa maalida. Maalikunstiga või üldse kunstiga tegeleda on võimatu, eriti kui sul alkohol on veres. Organism peab olema ikka täiesti puhastunud. Näiteks need viletsad kirjanikud, kes kirjutavad kunstist ja lihtrahvas või tavakodanik arvab, et kunstnikud on joodikud, mis me neist toetame. Sellega nad ikka sügavalt eksivad, sest juues ja olles väsinud alkoholi jääknähtudest, peab ikka end puhastama, et üldse hakata jälle tööd tegema. Purjus peaga ei ole ma küll elus midagi loonud.
Nad ei tahtnud mulle anda kunstihoone galeriis näitust, ütlesid, et Lapin joob, kuradi sead, mina joon, mina ei saa näitust teha, kurat ma tegin elu parima näituse galerii jaoks, paljud on seda öelnud, siis oli suumulk kinni neil, kunstnik joob, vanasti oleks olnud häbiväärne sellist asja üldse välja öelda ja peale selle ega ma, siis kogu aeg ei joo, mõned mehed joovad kodus salaja aga mina lähen alla ja mõnikord istun all ja joon vett aga arvatakse, et ikka ma joon, las olla see, siis linnamüüt minu kohta. Aga kes need tööd kõik on teinud, küsisin, ma olen siin ateljees päevade kaupa, teen tööd. Kui sa muutud halvaks, siis oled sa lõpmatuseni halb, siis määritakse sulle kaela ükstakõik, mis asja, kes on siis teinud need tööd, kes on kirjutanud need raamatud, projekteerinud majad?
Lihtsalt nii on see kujunenud ja ma olen eluaeg püüdnud vastu ka võidelda aga ei ole lõplikult õnnestunud. Ma olen isegi viis aastat olnud AA’s, ei ole üldse joonud. Elu muutus väga ühekülgseks. Ma kaotasin ära oma sõbrad, ei saanud enam sõbrannasid ega midagi.

_03 Patsjukov_L&S Lapin_4-08-76

Siit tulebki järgmine küsimus. Lapin ja naised?

Naiste kohta peab ütlema, et nad on mulle eluaeg meeldinud ja ma arvan, et üks põhjusi, miks nad mulle meeldinud on, on see, et mul oli väga hea läbisaamine oma emaga. Mul on koguaeg olnud väga head suhted naistega ja kui ma jõudsin sellesse ikka, et olin kunstnik ja seksuaalsuhted võtsid hoogu, siis ma tundsin, kuidas see seksuaalsus mind inspireerib. Kui ma olen ühe naisega väga heas vahekorras, ta annab mulle endast kõik nii nagu minagi vastutasuks, siis mul ka looming läheb väga hästi. Seda ma tundsin ka selle aasta alguses, enne näitust, kui tegin oma paremad tööd vahetult sellega, et üks naine mind inspireeris. Omal ajal, kuue-seitsmekümnendatel toimusid ju Tõnis Vindi juures regulaarselt isegi orgiad, organiseeritud välisilmast tulnud informatsiooni mõjutustel, koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Räägitakse, et inimese ajus seksuaalsus ja kunst või loomingukeskus, need on väga lähestikku ja mõjutavad üksteist. See on looduse seadmus, mis tahab, et inimkond jätkuks ja et mees ja naine omavahel suhtleksid seksuaalselt. Sealt tuleb ka välja loomingulisus, mis on seotud loojaga. Ma enam ei usu, et mina ise olen loomingu alus, (nooruses kõik usuvad) mina tean, et mulle antakse. Looming on mulle antud asi, see on sama kosmiline muster nagu seksuaalsuski. Väga hästi ütles mu viimane kallim, kui me seksisime, et me vahetame informatsiooni, mis on väga vaimukalt öeldud Ta ütles, et mida ma muretsen, sest sinuga ma vahetan informatsiooni. See oli nii loomulik, see ei olnud petmine kuskil nurga taga, vaid kaks inimest lihtsalt kiindusid üksteisesse ja see muidugi inspireeris mind. Kirjutasin ühe ööga kakskümmend armastusluuletust ja osa saatsin neist Loomingusse. Mind on alati erinevad naised inspireerinud, kellega mul on olnud õnn koos olla. Seksuaalsust välistama, varjama või tagasi tõrjuma hakata on vale. Minu juurde tuli üks noor daam, kes tahtis abstraktset kunsti õppida. Ta oli juba teinud töid ja tuli neid näitama. Ma ütlesin, et ma annan talle head nõu, kuid ükskord ta tuli veinipudeliga ja ma ei mäleta, millega ma siin hakkama sain aga enam ta nägu pole näidanud. Loobus õpetusest, kartes seksuaalsust . Ei tule temast ka abstraktsionisti. Inimene peab ennast selles osas ikka vabaks laskma. Isegi Köler, ma vaatasin Köleri näitust, mis on tuhat korda nähtud, äärmiselt igav näitus oli, kuid kõige parem töö oli seal, mille ta oli maalinud oma majapidajannast, see näitab ka, et Köler ei olnud ka seksuaalsusest vaba, see oli kõige ilusam maal seal, seda ei olnud lihvitud siledaks, see oli vaba ja kõik.

lapin_happ_lipuga75

Anonymous Boh & Amazing Hancock Brothers “TexEstonian Extravaganza” New York

IMG_4979
FullSizeRender_2 FullSizeRender_1 FullSizeRender

Anonymous Boh & Amazing Hancock Brothers “TexEstonian Extravaganza” in Grace Exhibition Space, Brooklyn Broadway 840, New York. Gallery Hours Saturday 12 to 5.

Live Performance Program at 9.30 PM