Elav kunst, surnud kunstnik
28. VI–20. VII 2014 Tallinna Linnagalerii
Elav kunst, surnud kunstnik ( ilmunud KUNST.EE 2014/3)
Marian Kivila analüüsib Anonymous Boh’i (ehk Al Paldroki) isiknäitust “10 KÄSKU”. Performance’ikunst, selle dokumentatsioon ning dokumentatsioonide käsitlus, kasutus ja defineerimisviis on pakkunud huvi paljudele kunstiteadlastele. Performance kui efemeerne teos on juba kunstniku kavatsuste eos hukule määratud. Püüd säilitada säilimatut tekitab sageli küsimusi, mis eesmärgil on seda üldse vaja teha ning kas dokumenti tulekski võtta kui elusat kunsti dokumenteeriva vahendina või hoopis omaette kunstiteosena?
Ajalugu tunneb tervet rida tegevuskunstnikke, kes on vältinud oma teoste talletamist, keelanud publikul teost pildistada või seda muul moel jäädvustada. Nende kunst on haruldus, mis on mõeldud üksikutele juhuslikele silmapaaridele, elamaks edasi kõigest tuhmuva mälestusena kellegi kohalolija teadvuses. Tundub loogiline (ja isegi morbiidselt romantiline), et ühe õige efemeerse kunstiteose sünd ja surm sellistel alustel toimibki. Performance’ikunsti teoreetik Amelia Jones on käinud välja idee, mille kohaselt dokumentatsioon (näiteks foto) on performance’ile nö täienduseks. Tema teooria performance’i ja dokumenteeriva foto suhtest põhineb nende kahe sümbioosil ja sõltuvussuhtel. Foto vajab sündmust, et eksisteerida ning sündmus vajab fotot, et tõestada oma kunagist eksistentsi. Foto on võti, mis avab kadunud reaalsust. On ka terve rida kunstnikke, kes fanaatiliselt oma aktsioone dokumenteerivad ning püüavad Jones’i kirjeldatud sõltuvussuhet mitmel erineval viisil lahti mõtestada. Anonymous Boh on kunstnik, kelle jaoks loomeprotsess ühe teose ümber võib kesta lõputult. Nii otsib ta viise, kuidas dokument kord kadunud teose täiendusena konteksti tagasi asetada, kord aga just sellest välja rebida ning uute tähendustega küllastada. Bohi varasemad näitused on esitanud dokumenteerivaid fotosid – nii, nagu nad on – või tekitanud hoopis olustikke, milles lavastus imiteerib performance’it.
Näitus “10 KÄSKU” toetub aastate jooksul maailma eri paigus teostatud Non Grata performance’itele, mille dokumentatsioonid on vahetanud sõnumit. Stseenid teostatud performance’itest leiavad uue konteksti ja kontseptsiooni vastavalt ajale, ruumile ja publikule. Ehk siis vastavalt sellele, mida kunstnikul parasjagu maailmale öelda on.
Seeria esimene käsk reedab, et kunagise Academia Non Grata professori õpetussõnad on tõenäoliselt suunatud loomeinimestele ning jagavad kunstnikele näpunäiteid, kuidas iseseisva mõtlemise, eneseusu ja talendi abil elus hakkama saada. Käsk “Ära kunagi mine tööle!” toimiks laiema kodanikkonna seas hukatuslikult ja viiks suure tõenäosusega ühiskonna hävinguni. Käsk
“Ära tarbi, tee ise!” viitab samas võimalusele korraldada ühiskond anarhistlikult ümber taas naturaalmajandusel toimivaks süsteemiks, kus palgatöö praeguses tähenduses ei olekski vajalik. Kohati utoopiana kõlavad käsud, milles on kindlasti oma terake tõtt, on suunatud kriitikana kunstnike pihta, kes ei oska oma andega midagi peale hakata. Baaris teenindajana või reklaamifirmas trükiettevalmistajana orjav kunstnik on valinud lihtsama vastupanu tee, sisendades sealjuures endale uskumust, et ainuüksi kunstiga ei ole võimalik ära elada. Oma uskumust igapäevaselt tunnistades muudetakse oma võimalused edukaks karjääriks üsna nullilähedaseks. Meist ilmselt igaüks teab tervet hulka kunstnikke, kellel pole enam töö kõrvalt aega kunstimaailma diskursuseid murda, revolutsiooni teha ja andeka talendina särada. Kunst oleks justkui muutunud hobitegevuseks. Teisalt, tean ka kunstnikke, kes suudavad oma töid edukalt müüa ning on läbi selle omandanud üsna negatiivse maine kommertskunstnikena. Seega toob Boh välja kunstnikuks olemise paradoksi ning vajaduse leida ja otsida pidevat tasakaalu oma igas argises liigutuses ja mõttekäigus. Boh viitab perfektsionistlikult manifestide kadumisele ning mugavale kohandumisele ümbritsevaga, mida ta ilmselgelt ise keskmisest edukama ja produktiivsema kunstnikuna hukka mõistab.
Jätkuks võib muidugi filosofeerida selle üle, kes on üldse kunstnik ja millistele eeldustele peaks ta vastama, et oma ameti vääriline olla. Bohi jaoks on kunstnik midagi üliinimlikku: prohvet (käsk “Kui sa tead tõde, jaga seda kõigiga!”), askeet (käsk “Põgene oma mugavustsoonist!”), filosoof (käsk “Kahtle kõiges!”), ekstravertne ja aktiivne sotsialiseeruja (käsk “Ole ühenduses!”) ja entusiast (käsk “Ära vingu, vaid muuda!”) ühes isikus. Boh rõhub kunstnikule kui mässajale ja teosele kui karjuvale sõnumikandjale. Siiski tundub, et parim osa näitusest ei ole mitte domineeriv käskivas kõneviisis tekst, vaid just huvitav performance’idokumendi käsitlus. Lisaksin kunstnikele omalt poolt veel ühe käsu: “Ära tee kunsti, mis karjub näkku, vaid kunsti, mis läheneb mõistatuslikult!” Kontseptuaalse kunsti ületarbimisest ruineeritud meeltele mõjub tõenäoliselt iga kunstiteos seda nauditavamalt, mida rohkem suudab teos pakkuda erinevaid tõlgendusviise ning ajutööd. Mõni näitus suudab mitmeid päevi kummitada, enne kui saabub katarsislik arusaamine. Tõsi küll, viimasel ajal on selliseid näituseid vähem ja Bohi kriitikaga võib üldjoontes nõus olla. Mind rabas näitusel Bohi soft’im pool ehk kujundlik kriitika. Makettinstallatsioon “Evolutsioon” (2014) suuruselt kahanevatest tinasõduritest, dinosaurustest ja inimestest võttis sama idee mugavustsooni põgenemisest ning heaoluühiskonnaga kohandumisest väga tabavalt ja peenelt kokku.
Marian Kivila on vabakutseline kunstikriitik, töötab Pärnu Muuseumi arendus ja turundusjuhina.