Printmaking Archives - Page 4 of 4 - Printmaking
Printmaking is an online artist network & gallery. View articles, prints and more.
Printmaking, art, gallery, raul meel, leo lapin, laanemaa, anonymous boh, nongrata, paldrok, eesti kunst, galerii
110
archive,paged,category,category-printmaking,category-110,paged-4,category-paged-4,ajax_fade,page_not_loaded,boxed,

Prints gone WILD! in 2014

Non Grata presents the best Estonian Print Collection in New York – Anonymous Boh, Peeter Allik, Taje Tross, Toomas Kuusing, Leonhard Lapin, Raul Meel and Tõnis Laanemaa

Friday, Nov 7th for the latest instalment of a New York City Print Week tradition!

Cannonball Press proudly presents:

PRINTS GONE WILD 2014!

The eighth-ever annual printacular mega-hairy Brooklyn affordable print fair!

THE ORIGINAL 50 bucks and under American print fair.

WHEN: ONE NIGHT ONLY!

FRIDAY, NOVEMBER 7TH, 2014. 6pm – 1am.

WHERE:

LITTLEFIELD NYC

622 Degraw St., Gowanus, Brooklyn, NY  11217

btwn. 3rd and 4th Aves.

www.littlefieldnyc.com

Take the 2, 3, 4, 5, B, D, N, or Q to Atlantic Terminal or the R train to Union St.

directions: www.littlefieldnyc.com/directions

Free admission. 21 and over only.

FEATURING:

Drive By Press                         Brooklyn, NY

Florence Gidez                        Brooklyn, NY                            

Bikini Press International         Minneapolis, MN

Sean Star Wars                       Laurel, MS

Non Grata Collective               Parnu, Estonia

Raking Light Projects              Colorado

Evil Prints         St. Louis, MO

Deerjerk and Haypeep            West Virginia

Church of Type                        Los Angeles, CA

Justseeds                                Brooklyn, NY

The Amazing Hancock Bros.   Austin, TX

Cannonball Press                    Brooklyn, NY

Brooklyn’s own legendary Cannonball Press has again assembled an extraordinary menagerie of graphic artists under one roof who will be present displaying and selling their prints for $50 or less for one night only at LITTLEFIELD NYC.

As part of New York Fine Art Print Week, organized by the International Fine Print Dealers Association in conjunction with the Annual IFPDA Pint Fair, long-time champion of the affordable art cause Cannonball Press has brought together these great artists so that New York can have a chance to see first-hand the incredible resurgence in affordable fine art printing that is happening across the country.

Come join us for live printing, beer, music, and a GIANT dogpile of awesome cheap prints!!!

www.cannonballpress.com

Elav kunst, surnud kunstnik

28. VI–20. VII 2014 Tallinna Linnagalerii

Elav kunst, surnud kunstnik ( ilmunud KUNST.EE 2014/3)

Marian Kivila analüüsib Anonymous Boh’i (ehk Al Paldroki) isiknäitust “10 KÄSKU”. Performance’i­kunst, selle dokumentatsioon ning dokumentatsioonide käsitlus­, kasutus­ ja defineerimisviis on pakkunud huvi paljudele kunstiteadlastele. Performance kui efemeerne teos on juba kunstniku kavatsuste eos hukule määratud. Püüd säilitada säilimatut tekitab sageli küsimusi, mis eesmärgil on seda üldse vaja teha ning kas dokumenti tulekski võtta kui elusat kunsti dokumenteeriva vahendina või hoopis omaette kunstiteosena?

Ajalugu tunneb tervet rida tegevuskunstnikke, kes on vältinud oma teoste talletamist, keelanud publikul teost pildistada või seda muul moel jäädvustada. Nende kunst on haruldus, mis on mõeldud üksikutele juhuslikele silmapaaridele, elamaks edasi kõigest tuhmuva mälestusena kellegi kohalolija teadvuses. Tundub loogiline (ja isegi morbiidselt romantiline), et ühe õige efemeerse kunstiteose sünd ja surm sellistel alustel toimibki. Performance’i­kunsti teoreetik Amelia Jones on käinud välja idee, mille kohaselt dokumentatsioon (näiteks foto) on performance’ile n­ö täienduseks. Tema teooria performance’i ja dokumenteeriva foto suhtest põhineb nende kahe sümbioosil ja sõltuvussuhtel. Foto vajab sündmust, et eksisteerida ning sündmus vajab fotot, et tõestada oma kunagist eksistentsi. Foto on võti, mis avab kadunud reaalsust. On ka terve rida kunstnikke, kes fanaatiliselt oma aktsioone dokumenteerivad ning püüavad Jones’i kirjeldatud sõltuvussuhet mitmel erineval viisil lahti mõtestada. Anonymous Boh on kunstnik, kelle jaoks loomeprotsess ühe teose ümber võib kesta lõputult. Nii otsib ta viise, kuidas dokument kord kadunud teose täiendusena konteksti tagasi asetada, kord aga just sellest välja rebida ning uute tähendustega küllastada. Bohi varasemad näitused on esitanud dokumenteerivaid fotosid – nii, nagu nad on – või tekitanud hoopis olustikke, milles lavastus imiteerib performance’it.

Näitus “10 KÄSKU” toetub aastate jooksul maailma eri paigus teostatud Non Grata performance’itele, mille dokumentatsioonid on vahetanud sõnumit. Stseenid teostatud performance’itest leiavad uue konteksti ja kontseptsiooni vastavalt ajale, ruumile ja publikule. Ehk siis vastavalt sellele, mida kunstnikul parasjagu maailmale öelda on.

Seeria esimene käsk reedab, et kunagise Academia Non Grata professori õpetussõnad on tõenäoliselt suunatud loomeinimestele ning jagavad kunstnikele näpunäiteid, kuidas iseseisva mõtlemise, eneseusu ja talendi abil elus hakkama saada. Käsk “Ära kunagi mine tööle!” toimiks laiema kodanikkonna seas hukatuslikult ja viiks suure tõenäosusega ühiskonna hävinguni. Käsk

“Ära tarbi, tee ise!” viitab samas võimalusele korraldada ühiskond anarhistlikult ümber taas naturaalmajandusel toimivaks süsteemiks, kus palgatöö praeguses tähenduses ei olekski vajalik. Kohati utoopiana kõlavad käsud, milles on kindlasti oma terake tõtt, on suunatud kriitikana kunstnike pihta, kes ei oska oma andega midagi peale hakata. Baaris teenindajana või reklaamifirmas trükiettevalmistajana orjav kunstnik on valinud lihtsama vastupanu tee, sisendades sealjuures endale uskumust, et ainuüksi kunstiga ei ole võimalik ära elada. Oma uskumust igapäevaselt tunnistades muudetakse oma võimalused edukaks karjääriks üsna nullilähedaseks. Meist ilmselt igaüks teab tervet hulka kunstnikke, kellel pole enam töö kõrvalt aega kunstimaailma diskursuseid murda, revolutsiooni teha ja andeka talendina särada. Kunst oleks justkui muutunud hobitegevuseks. Teisalt, tean ka kunstnikke, kes suudavad oma töid edukalt müüa ning on läbi selle omandanud üsna negatiivse maine kommertskunstnikena. Seega toob Boh välja kunstnikuks olemise paradoksi ning vajaduse leida ja otsida pidevat tasakaalu oma igas argises liigutuses ja mõttekäigus. Boh viitab perfektsionistlikult manifestide kadumisele ning mugavale kohandumisele ümbritsevaga, mida ta ilmselgelt ise keskmisest edukama ja produktiivsema kunstnikuna hukka mõistab.

Jätkuks võib muidugi filosofeerida selle üle, kes on üldse kunstnik ja millistele eeldustele peaks ta vastama, et oma ameti vääriline olla. Bohi jaoks on kunstnik midagi üliinimlikku: prohvet (käsk “Kui sa tead tõde, jaga seda kõigiga!”), askeet (käsk “Põgene oma mugavustsoonist!”), filosoof (käsk “Kahtle kõiges!”), ekstravertne ja aktiivne sotsialiseeruja (käsk “Ole ühenduses!”) ja entusiast (käsk “Ära vingu, vaid muuda!”) ühes isikus. Boh rõhub kunstnikule kui mässajale ja teosele kui karjuvale sõnumikandjale. Siiski tundub, et parim osa näitusest ei ole mitte domineeriv käskivas kõneviisis tekst, vaid just huvitav performance’i­dokumendi käsitlus. Lisaksin kunstnikele omalt poolt veel ühe käsu: “Ära tee kunsti, mis karjub näkku, vaid kunsti, mis läheneb mõistatuslikult!” Kontseptuaalse kunsti ületarbimisest ruineeritud meeltele mõjub tõenäoliselt iga kunstiteos seda nauditavamalt, mida rohkem suudab teos pakkuda erinevaid tõlgendusviise ning ajutööd. Mõni näitus suudab mitmeid päevi kummitada, enne kui saabub katarsislik arusaamine. Tõsi küll, viimasel ajal on selliseid näituseid vähem ja Bohi kriitikaga võib üldjoontes nõus olla. Mind rabas näitusel Bohi soft’im pool ehk kujundlik kriitika. Makett­installatsioon “Evolutsioon” (2014) suuruselt kahanevatest tinasõduritest, dinosaurustest ja inimestest võttis sama idee mugavustsooni põgenemisest ning heaoluühiskonnaga kohandumisest väga tabavalt ja peenelt kokku.

Marian Kivila on vabakutseline kunstikriitik, töötab Pärnu Muuseumi arendus­ ja turundusjuhina.

Ebamugavast kunstist ja mugandunud kunstnikust

MARIAN KIVILA 14.08.2014 / Avaldatud Sirpis

Tänavune „In Graafika” festival on loogilisem kui varasemad, kuid eksperimentaalsus ja spontaansus on hääbunud. Festival „In Graafika. Mugavustsoon” Pärnu Linnagaleriis, kaubamajas Port Artur 2, Pärnu muuseumis, Endla teatris, Pärnu kunstnike majas ja katlamajas kuni 30. VIII.

 

„In Graafika” on püüdnud alati vältida kõike kesk- ja tavapärast, pakkuda alternatiive nii-öelda peavoolukunstile, vältida lihtsaid lahendusi ning tuua kohale võimalikult erineva tausta, taseme ja sotsiaalse sõnumiga kunsti ja kunstnikke. Festivali seitsmeteistkümneaastase ajaloo vältel on võrgustikud laienenud ning festivalil osalejate arv iga aastaga kasvanud. Tänavusel „In Graafikal” osaleb ligi 500 kunstnikku mitmekümnest riigist: Eestist, Islandist, Soomest, sh Ahvenamaalt, Rootsist, Taanist, sh Gröönimaalt, Lätist, Leedust, Iirimaalt, Inglismaalt, Saksamaalt, Hollandist, Serbiast, Hispaaniast ja Itaaliast. Kaugematest kohtadest on esindatud kunstnikud Jaapanist, Austraaliast, Ecuadorist, Brasiiliast, Puerto Ricost, Nicaraguast, Argentinast, Mehhikost, Kanadast, USAst jm.

Varasemate aastate „In Graafika” näitustel on olnud tunda korraldajate püüdlust kaugeneda kuraatoripositsioonist, vältida ühtseid teemasid ning kaardistada seda, mida eksponeeritakse, ja pigem lasta kunstnikel omasoodu tegutseda kui sinna sekkuda.

Sel korral, tingituna kas teoste tohutust laviinist või millestki muust, kannab festival pealkirja „Mugavustsoon” („Comfort Zone”). Selle egiidi all on kaos muudetud varasemast haaratavamaks ja loogilisemaks. Samal ajal tundub, et nii tugeva juhtidee all on hääbunud varasematele „In Graafika” festivalidele omane eksperimentaalsus, spontaanne tuhandete eri keelt kõnelevate teoste dialoog ning omapärane oskus panna näitus iseseisvalt elama.

Kunsti ühe põhimõttena nähaksegi mugavale argielule vastandumist ning ühiskonna valupunktidel tallamist. Kunstnikke käsitletakse tihti kui ühiskonna tohtreid, kes sunnivad laisku ja kohandunud inimesi üldise tervenemise eesmärgil hetkeks maailma teisest nurgast vaatama. Selles mõttes jätab festivali juhtmõte võimalusi küll tuhandeteks tõlgendusteks, kuid massist jäi domineerima pigem üsna ühese poliitilise ja sotsiaalse sõnumiga kunst: viited valitsemisvormidele või kapitalistiku turumajanduse pingetele kumavad läbi pea igast teisest teosest. Mingis mõttes näib, et nüüdisgraafikas on tegu hipiajastu comeback’iga, kus ühise doktriini alla koondunud kunstnikud üritavad tõelisele heaoluühiskonnale jalgu alla saada valitseva eliidi, suurkorporatsioone toetava tarbimisskeemi või sõja kritiseerimise abil. Samuti janunevad nad ise mugavustsooni järele, kus oleksid elimineeritud kõik vaesust, masendust või eluraskusi tootvad elemendid, kus oleks puhas õhk, toit ja muud eluks vajalikud elementaarsed vahendid, mida suurem osa maailmast endale praegu lubada ei saa.

Vestlesin festivalil Nicaraguast USAsse elama asunud Carlos Barberena de la Rochaga, ühe festivali peaesinejaga, kes pani mind mõtisklema maailmaparanduse kui elustiili üle. Kunstnik näitas iPadist oma viimaseid töid, millest suur osa oli väljas Pärnu Linnagalerii näitusel: Düreri, Picasso ja da Vinci teoste põhjal oli tehtud linoollõiked ning asetatud need nüüdiskonteksti, kaetud McDonalds’i, Apple’i, Monsanto logo ja kirjadega. Teoste sisu on ajakohastatud, et kõnetada tänapäeva probleeme, nt tarbimiskultuuri kõrvamõjud, inimeste lollus, alluvus ja ihad. Küsisin Carloselt, kas ta on McDonalds’i tarbija, vihjates, et Apple’i klient tundub ta ju olevat, ning pärisin, mida ta nende logodega teadvustada tahab. Carlos näitas selle peale üht oma teist teost – autoportreed, kus ta istub WC-potil Apple’i sülearvutiga, hambus burger ja kõrval friikartulid. Seinal oli viltu vajunud silt kirjaga „Lootus”, viidates ilmselt kapitalistlikule süsteemile kui ohtlikule masinale, mille vastu ei saagi võidelda teisiti kui passiivselt ja mugavalt, mõnikord oma ihale süümepiinade saatel järele andes ning mõnikord midagi tarbimata jätnuna end üllana tundes. Õige tarbimine on muudetud kalliks, aeganõudvaks ja paljudele kättesaamatuks tegevuseks. Demokraatia kantsist tulnud kunstnik leiab hämmastaval kombel, et tarbija tasandilt on valikuvabaduse kaudu olukorda mõttetu muuta ning sekkuma peaksid kõrgemad institutsioonid tootjatele seatud keeldude ja piirangutega.

Anonymous Bohi „10 käsku” Pärnu Linnagaleriis viitab samuti tarbimisele, kuid paneb selles protsessis vastutuse just indiviidile („Ära tarbi. Tee ise!”). Üks teistest Bohi käskudest sunnib tugitoolirevolutsionääri väljuma isiklikust mugavustsoonist. Tundub, et suurem osa käske on suunatud kunstnikele, kelle tegevus töölkäimise kõrvalt (käsk „Ära käi tööl”) on muutunud rohkem stiilseks hobitegevuseks kui kunstiks. Ilmselt ongi selleaastane kontseptsioon tõukunud festivalikorraldaja isiklikest vaadetest ja kokkupuudetest paljude eri tüüpi kunstnikega. Mõneks hetkeks tundub, et Bohi kuraatoriprojekti taga on vandenõu või eksperiment, et katsetada kunstnike sotsiaalset närvi ja mässumeelsuse astet.

Islandi kunstniku Gerður Tómasdóttiri väljapanek Pärnu muuseumi näitusel „Põhjala jäljed” kutsub üles maailma armastama, õigesti mõtlema ja toituma, rõhutades samuti üksikisiku võimalusi panustada suurematesse protsessidesse. Paulis Liepa, Peeter Allik, Shardun Sun viitavad võimustruktuuridele, kommunismi ja demokraatia kokkupõrgetele.

Tõenäoliselt on globaliseerumine jõudnud oma lõppstaadiumi ning kaotatud on suuremad Aasia, USA või Euroopa mõtlemise erinevused. Mugavustsooni ning tuuleveskeid, mille vastu võidelda tasuks, defineerivad kõik vägagi üheselt. Näib, et ka kunstnikkond, kellel oleks justkui suurem võim midagi maailmaparanduslikku ära teha või öelda, lööb raevukalt jalaga lahti juba ammu lahti olnud uksi, jäädeski vanade tõdede illustreerijaks. Võib-olla ongi kunstil teiste kiirelt arenevate vahenduskanalite kõrval kadunud funktsioon olla sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide sõnumikandja? Või on kunstnik ise sulandunud normaalseks ühiskonnakodanikuks ning selles mugandunud, suutmata astuda kõrvaltvaataja rolli?

Väga oskuslikult ja ülejäänud massist eristuvalt lahendasid mugavus­tsooni kontsepti Pärnu muuseumi kohvikus oma töid eksponeerivad kunstiakadeemia tudengid, kelle näitus koosneb seitsme autori vaatest läbi plekkpurgist ja teibist tehtud pinhole’i-kaamera. Fotograaf Johan Huimerinna juhendamisel on hõivatud Pärnu avalik ruum ning jäädvustatud mõtteid, mis mugavuse teemaga haakuksid. On püütud tabada visuaalset ebamugavust kaamera abil (Anete Lomp), katsetada fotografeerimist kunstnikule ebamugavates tingimustes ja kohtades (Johanna Greta Mölder) või eemalduda tavapärasest esteetilisest ruumist ning tabada fotosid jahimaadelt, kus autor ei oleks lootnud ilu leida (Priit Kirotar). Teosed ongi kukkunud kvaliteetfotoga harjunud fotokunstitarbijale üsna ebamugavad välja: fookusest väljas ning ähmaste piirjoontega abstraktsed kujutised, mille visuaalse poole üle jäigi domineerima just muljetavaldav idee kunstnikust kui isikust, kes on suuteline eimillestki (või millestki suvalisest ja ebameeldivast) looma elamuse.

Väljendiga „mugavustsoon” meenus veel üks elav näide romantilisest kunstniku kui askeedi-müüdi kehastusest. Varasematel „In Graafika” näitustel mitmeid kordi osalenud kosmopoliit SP 38 reisis mööda maailma, külastas kõige erinevamaid linnu ja külasid, magas, kus juhtus ning toitus minu teada ainult kõige odavamatest küpsistest. Seda tehes tundus, et ta on misjonäri kombel loobunud kõikidest maailma hüvedest ning elab ainuüksi kunstile. Alkoholist hoidis ta pärast ebaõnnestunud joominguid pedantselt eemale ja suhtles inimestega nii vähe kui võimalik. Tundus, et ta juba teab kõiki tüüpvestluste mustreid ja on kõigest küllastunud. Tundus, et ta ei vaja enam infot, vaid tahab seda ise jagada. Enamiku ajast maalis ta paberilehtedele suuri loosungeid stiilis „No Propaganda” („Ei propagandale!”) või „I don’t wanna be your friend on facebook” („Ma ei taha olla su Facebooki sõber”) ning läks õhtuhämaruses, suur plastist tapeediliimiämber käes, neid tänavale kleepima. Neid teoseid olen näinud Pärnu-lähedastes kolgastes, Tallinnas ja Pariisis. Ilmselt oleksin neid kohanud ka New Yorgis või Berliinis, kui oleksin sinna sattunud. Kord kohtasin teda pärast meie ainsat Pärnu-kohtumist täiesti juhuslikult Pariisi Belleville’i linnaosas plakateid kleepimas. See oli kunst, mis jõudis kõikjale ja täiesti tasuta kunstnikult, kes oli ohverdanud nendele paarile sõnumile kogu oma elu ja aja. See oli ehe näide elamuslikust kunstist ja mugavustsoonist väljumisest, mida ainuüksi graafilisel lehel näitusesaalis tajuda ei pruugi.

Intellektuaalsus, äng ja satiir

Krista Piirimäe, kunstiajaloolane / 01.04.2014 / Tartu Postimees+
Selle kirjatüki sissejuhatuseks on kaks aastat tagasi kirjutatud lause: «Kui Al Paldrok väidab, et seekordne Tartu graafikafestival teeb silmad ette Tallinna graafikatriennaalidele, siis võib tal õigus olla»(Krista Piirimäe, PM 1.02.2012). Tallinna väisates põikasin ka Kumusse ja vaatasin XVI graafikatriennaali «Kirjaoskus – kirjaoskamatus» (kuraator taanlane Maria Kjær Themsen, 15 riigist
51 kunstnikku). Et kuidas siis on? Näitustel osalejaid on peaaegu võrdselt ja teoste arv Tartus suuremgi, kuid kogemusterohke korraldustoimkonnaga Tallinna triennaal on terviklikum, ühtlaselt kõrge tasemega, mitmekesine ja mis tähtsaim – nüüdiskunsti osas hariv, sest teostel on juures ekspertide selgitavad tekstid.
Erinevalt Kumust, kus kunstnikud panevad proovile vaataja intellektuaalsuse, on Tartu festival lihtsakoelisem, osalt tehtult naiivne ja enamikul inimfiguuridega. Ongi ju teemaks inimeste suhted omavahel ja võimuga. Kõige meeldejäävama ja ängistavama elamuse jätavad Hiinas elavate Shaokun Suni fotoinstallatsioonid Tampere majas ja Aiguo Liu fotokollaažid kunstimaja peasaalis. Seevastu Ameerika, aga veelgi enam Eesti autorite töödes kõlab nali ja iroonia. Vaimukaimad on Anonymous Bohi sari «Kümme käsku» ning Peeter Alliku ja Toomas Kuusingu linoollõiked.
Ameerika underground-rühmituste looming tegeleb kapitalismi hädadega, miksides näiteks luukered ja vanade meistrite (da Vinci, Goya jt) ikooniks muutunud taiesed kokku tänapäeva ikoonidega. Tehnikaks on enamasti tavaline kõrgtükk, millele festival annab uue hinguse. Töötab ju Tartus Eesti läbi aegade parim linoolilõikaja Peeter Allik. Vaadakem kasvõi teost «Meie oleme maailm», kus Allik kujutab paisuvate ja ahenevate katkematute joontega inimfiguure ja kõike muud. Selles näilises lihtsuses peitubki meisterlikkus.
Allik võrdleb linoolilõikamist põllukündmisega ja loomemajanduskeskuse ekspositsioon kannab pealkirja «Agraarkunst».
Festivali tegi festivaliks vast kõige enam avamisšõu, milles osales 12 noort seitsmelt maalt. Kohustusliku riikliku optimismi vastu protestiti lippude põletamise, piitsutamise, veristamise, lõhkumisega. Kõige muljetavaldavam, täpsemalt isuäratavam vaatepilt avanes kunstimajas, kus suust suhu elustati üleni verist ja purupaljast kaunitarist revolutsionääri.
Lõbus seltskond liikus ühest näitusepaigast teise, muutudes üha lärmakamaks ja nooremaks, nii et vanemast generatsioonist pidas lõpuni vastu vaid TÜ füüsika instituudi direktor Jaak Kikas. Erinevalt ühest teisest vanahärrast arvas ta, et tegu on ikkagi kunstisündmusega. Võrreldes kahe aasta taguse avamisega jäi ainult kirgastav lumesadu päev hiljaks.