Art Archives - Page 2 of 3 - Printmaking
Printmaking is an online artist network & gallery. View articles, prints and more.
Printmaking, art, gallery, raul meel, leo lapin, laanemaa, anonymous boh, nongrata, paldrok, eesti kunst, galerii
9
archive,paged,category,category-art,category-9,paged-2,category-paged-2,ajax_fade,page_not_loaded,boxed,

Anonymous Boh exhibition “Stardust” opening at Tartu Artist House 8th of April

Al Paldrok a.k.a Anonymous Boh will open his brand new printmaking exhibition “Stardust” at Tartu Artist House 8th of April 18.00!

Anonymous made this exhibition while touring in Asia, USA and Europe in 2014-2015. In every city where Boh and Non Grata performed, somebody from world wide underground stars left his visual mark on the performance documentations – in front of objective, wood cut, screen printing, concrete human resource, memory- or handprint – New Orleans, Beijing, Texas, Paris, Black Rock City – Burning Man, Miami, Faroe Islands, Berlin, New York.

 

 

Al Paldrok alias Anonymous Boh avab oma uhiuue näituse “Stardust” vastselt Ameerika tuuril valminud töödest Tartu Kunstimaja Monumentaalis 8. Aprillil kell 18.00!
Näitus on valminud tuuril 2014-2015 Aasias, Ameerikas, Euroopas. Igas linnas on tegevuskunstiaktsioonide dokumentatsioonidele jätnud oma visuaalse kujundikeele jäljenduse keegi ülemaailmse underground-staaridest, seda kas objektiivi ees, puulõikes, siiditrykis, konkreetse inimressursi, mälu- või käejäljena – New Orleansis, Pekingis, Texases, Black Rock City’s Nevadas Burning Manil, Miamis, Fääri Saartel, Islandil, Pariisis, Berliinis, New Yorgis.

Al Tartu plakat 2015medium

Tõnis Laanemaa püsib kunstnike armee ridade

Foto: Ants Ligus / Avaldatud Pärnu Postimees 26.01.201

Kunstifestivali “In Graafika” raames on Tartu ülikooli Pärnu kolledži raamatukogus eksponeeritud Eesti vabagraafikute ühenduse liikmete looming, mida esindas festivali avamisel sõna võtnud vanameister Tõnis Laanemaa.

Siinkohal tutvustab juba kaheksandat aastakümmet käiv festivali vanim osavõtja, kes siiani bravuurikas tippvormis, oma kunstnikuteed.

Millised impulsid innustavad looma?

Vajadus luua isikupäraseid kunstiteoseid. Täiuslikke, meisterlikke, mõtestatuid. Sõnum, viide, elektrilaeng, emotsioon on vajalik. Kuulumine maailma suurde kunstiarmeesse on impulss, mis paneb tööle varahommikust õhtuni, küsimata, kas selle eest makstakse.

Mis on olnud teie kunstnikutee tähtsündmused ja säravaimad hetked?

Tähtsaimad: vastuvõtt Tartu kujutava kunsti kooli, esimene, teine, kolmas armastus, poja ja tütre sünd. Diplomitööde kaitsmine. Kunstiinstituuti sissesaamine. Sõprade, mõttekaaslaste toetus, innustus enesearendamisel.

Luues praegu, olen loomingus tulevikus. Säravaimad hetked on õnnestunud töö valmimine, hetked näituste avamise eel Jõhvis, Tartus, Valgas, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Pärnus.

Olete legendaarse kunstirühmituse ANK 69 asutajaliige. Kes sinna kuulusid ja mis oli rühmituse eesmärk?

ANKi avamängu esimesed akordid kõlasid sügisel 1961. Grupp tudengeid tuli minu juurde, soovitades mul asuda üliõpilaste teadusliku ühingu esimeheks.

Juhendajaks oli kunstiajaloo professor Leo Soonpää, kes juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal alustas teatriarvustustega, hiljem tegeles kunstikriitikaga.

Tudengid olid Concordia Klar, Tiiu Pallo, vististi ka Jaan Klõšeiko, Enno Ootsing, Helle Vahersalu.

Algas näituste organiseerimine, enesetäiendamine, sidemete loomine. Kohtusime andekate noorte ja vanemate kunstnike ateljeedes. Käisime külas kõrgkoolide prorektoritel, et leppida kokku näituste, kontsertide, loengute aeg.

Tihedaimad sidemed tekkisid peale muusikute Tartu ülikooli, Vilniuse kunstiakadeemia ja Tõravere observatooriumi teadlastega. Külastasime Kiievi kunstiakadeemiat koos Merike Jõulmaga.

Moskva ja Leningradi kunstiakadeemias valitses toona professionaalne realism.

1964. aastal loodud rühmitusse ANK ehk Andekad Noored Kunstnikud kuulusid peale minu Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm, Aili ja Tõnis Vint.

Rühmituse eesmärk ei ole olnudki programmina kirjas. See on kõigil noorusest kogu eluks kaasa saadud. 60.-70. aastate ideaal oli muuta maailm kunsti, armastuse, teaduse ja tehnika kaudu paremaks. Osata näha looduse, loodu ilu, olla stiilne, meisterlik oma loomingus, teha töid, mida ei aeta teiste omadega segi. Anda sõnum. Maali, graafilise lehe, joonistuse, ehte, luuletuse, installatsiooni, performance’ina.

Mis toob teid igal aastal Pärnu “In Graafikale”?

Selle festivali suurejooneline mastaapsus. Kõrge tase, huvitatavus, noorte tudengite kaasatõmbamine.

Futurism on kunstisuund, mille areng jäi möödunud sajandil diktatuuride ja sõdade tõttu pooleli. See on nüüd meie juurde tulnud arenguspiraalina ja leidnud koha Pärnu galeriides. Vive le Futur!

 

 

Pärnu Cultural Year Prize goes to Andrus Joonas & Al Paldrok for organizing Diverse Universe Performance Festival, Printmaking In & Pärnu Fideofest

Raido Keskküla @ Pärnu Postimees 

Pärnu linnavalitsuse tänasel istungil kinnitati selle aasta kultuuri aastapreemiate saajateks Andrus Joonas ja Al Paldrok.

 

2014. aasta loomingupreemia 1500 eurot otsustati anda maalikunstnik Andrus Joonasele silmapaistva isikunäituse ja väga aktiivse loomingulise tegevuse eest sel aastal.

 

Aasta korraldajapreemia 1500 eurot otsustas komisjon anda ühehäälselt Al Paldrokile kolme rahvusvahelise kultuurifestivali, Diverse Universe tegevuskunstifestivali, IN Graafika ja Pärnu fideofestivali kõrgetasemelise korraldamise eest.

 

Statuudi kohaselt antakse kultuuri loomingupreemia autorile või interpreedile (autorite või interpreetide kollektiivile), kelle looming on oluliselt rikastanud nii Pärnu linna kui kogu riigi kultuurielu ja korraldajapreemia kultuurikorraldajale (isikule, kultuurikollektiivile, seltsile, ühendusele), kelle korraldatud sündmus on oluliselt rikastanud Pärnu linna kultuurikeskkonda ja tõstnud Pärnu mainet kultuurilinnana.

 

Komisjonile laekus kaheksa ettepanekut, neli loomingupreemia ja neli korraldajapreemia väljaandmiseks.

Preemiad antakse üle 5. detsembril Ammende Villas linnapea vastuvõtul Pärnu kultuuritegelastele.

“Eesti klassikute audiovisuaalsed autobiograafiad: Leonhard Lapin”

Väljavõte sarjast „Eesti klassikute audiovisuaalsed autobiograafiad“
Osa 4: Leonard Lapini ateljees, Vabaduse platsil.

Al Paldrok intervjueerib 65. Juubeliaastal just nüüdama Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessoriks valitud Ida-Euroopa kunstiloomingulist vulkaani, erudiiti, suprealismi loojat, professorit, eesti avangardistliku kunsti isa, modernistlikku arhitekti, väsimatt kirstunaela, kaupluste, sööklate, teenindusettevõtete, raviasutuste ja saunade agarat külastajat, daamide lemmikut, köieltantsijat ja akrobaati, suurt poeeti ja filosoofi Leonhard Lapinit, kes räägib kunsti juurde jõudmisest, diskursuse ja kunstnikupositsiooni muutumisest, loomeprotsessist, alkoholist ja seksuaalsusest.

Kuidas jõudsid kunsti juurde?

Kunsti juurde jõudmine oli kuidagi väga loomulik, sest minu ema jutu järgi olin juba lapsena öelnud, et mina tahan saada kunstnikuks. Koolis ma käisin kunstiringis, mul oli üks õpetaja, kes oli olnud Pallases. Aga ega ma seal väga midagi erilist ei õppinud. Kusagil 13 -14, hakkasin tegelema linoollõigetega. Tol ajal olid ilmunud Richard Kaljo väikesed raamatukesed ja sealt sain inspiratsiooni oma lõikeks. Muidugi tahtsin minna Tartu kunstikooli, aga need eksamid seal olid nii keerulised, ma ei olnud saanud sellist spetsiifilist joonistamise ja maalimise haridust. Nii et Tartusse jäi minemata. Arvan, et see oli ka õige käik. Tahtsin astuda ka Kunstiinstituuti, aga minu vennal, kes tollal töötas juba kommivarbrik Kalevis peatehnoloogina, oli terve hulk kunstnikke seal tööl ja selle kaudu tundis ka veel muid kunstnikke, ta ütles niimoodi, et ära mine sinna kunsti õppima, et see on üks igavene vaesus ja viletsus, et mine parem õppima arhitektuuri, seal sa vähemalt teenid. Ja ma ei kahetse takka järgi, ma olengi arhitektuuriga oma kunstitegevust kõik need aastakümned finantseerinud. Kui ma tulin Tallinnasse aastal 1965, siis esialgu ma ei saanud Kunstiakadeemiasse sisse ja Pilari naine töötas minu venna alluvuses, siis vend saatis mind kohe Pilari juurde akvarelli õppima. Pilar oli aadlik ja kuna ta vend elas Lääne-Saksamaal, oli tal väga palju kunstikirjandust. Tol ajal oli teada, et Tallinnas oli vist 2 – 3 raamatut kubismist aastal 1965 aga temal olid need kõik olemas. Mulle sai paari kuuga akvarelli tehnika nii selgeks, et Pilar ütles, et noormees, kui te tahate teenida, siis ma kirjutan alla ja võite minu nimel töid müüa. Aga mind ei huvitanud see kommertsaspekt, ma ikkagi tahtsin end arendada. Tegin ikka sadu akvarelle, paljud on muidugi ära visatud või laiali jagatud. Mõned üksikud on mul alles ainult, kuna hiljem muutusin väga kriitiliseks oma varasema loomingu suhtes. Arhitektuuri õppides ei takistanud see mul kunstiga tegelemist. Tehnilised ained ei valmistanud mulle üldse raskusi, kuna mul oli päris tugev matemaatika.Teised nägid risti ja viletsust seal, mul oli piisavalt palju aega, et ma sain tegelda paralleelselt kunstiga peale arhitektuuri. Huvitav oli see, et sel kombel ei avaldatud mulle ka ideoloogilist survet. Kui ma oleks õppinud näiteks maali, oleks mind kohe pandud maalima ja joonistama sotsialistliku realismi laadis. Koolitöid pidime ka muidugi tegema realistlikke, kuid meil oli palju rohkem vabadusi vaadata läbi sõrmede: „kuna need arhitektid nagunii ei oska joonistada ega maalida, et las nad siis teevad“. Ma tegin ka lausa kubistlikke joonistusi ja hiljem juba akte, viimasel kursusel juba täiesti pop laadis. Nüüd POPi näitusel olid väljas need, mida ma tegin tollal guaššidega. Panin hindamisele välja ja täitsa head hinded olid selle kohta, sini must valged muuseas, naisaktid.

Millal sa hakkasid osalema Eesti näitustel ja milline oli sinu kunstniku positsioon tollal?

Näitustel hakkasime esinema nii, et meil oli selline üliõpilaste teaduslik ühing (ÜTÜ). Mujal ülikoolides tegeleti teadustööga aga Tõnis Vint ja ANK olid avastanud, et seda võiks kasutada kaasaegse kunsti propageerimiseks. Iga kevad olid iseseisvate tööde näitused ja siis Tõnis Vint andis teatepulga meile üle. Õieti me läksime Tõnis Vindi juurde 1967, kui ta lõpetas, Nõmmele külla koos Gunnar Meyeriga, kes oli ka SOUP’i rühmituse liige, ta on juba surnud. Vint andis meile juhtnöörid, et võtke nüüd ise üle, võtke enda kätte komsomol ja ÜTÜ jne. Sellel ajal oli selline põhimõte võtta noorteorganisatsioonid õigete vendade kätte, et siis seespoolt hakata hävitama seda ideoloogiat. Ma olin isegi ühe aasta komsomoli sekretär sellepärast ja Gunnar Meyer oli ÜTÜ esimees. Oli üleminek ANK’ilt SOUP’ile, see oli lühike periood, aasta või kaks ja siis hakkasime esinema ÜTÜ näitustega ka mujal ülikoolides, ka Tartu Ülikoolis. Otepääl toimusid ÜTÜ konverentsid, sinna panime oma tööd välja ja korraldasime seal ka juba happening’e ja mitteametlikes ruumides – Pegasuse kohvikus esinesime alates 1967. Näiteks Kumus minu kõige varasem töö on aastast 1966. Kui tulid Tolts ja Keskküla, siis meil läks eriti intensiivseks, sest nad olid väga indu täis. 1968 jõudis siia Koebe? happeningide raamat, samal aastal vist ilmus, väga värske raamat ja ka Lipparti Pop Art ilmus samal aastal. Mul õnnestus saada Ungarisse, seal oli noortelaager, kus toimusid väljakaevamised. Kunstiakadeemiast läks ka üks seltskond ja Ungarist õnnestus mul saada Lipparti saksakeelne variant, kuna inglise keelt tol ajal ma ei valdanud. See raamat on siiani alles, panin ta isegi nahkköitesse, ta on minu jaoks ajalooline dokument. Siis ilmus poolakeelne Malevitši raamat, mille ma ka originaalis läbi lugesin – poola keel oli vene keelega nii sarnane ja kui sa asja vastu ka huvi tunned, saad aru küll. 1969 aastal hakkasime osalema noortenäitustel. Samal ajal üritasime töid panna ka kevad- ja sügisnäitustele, aga kusagil 1970nda aasta alguses vaatasid meie kunstijuhid, et noored tungivad liiga peale ja Kunstnike Liidus võeti vastu otsus, et noored kunstnikud ei tohi esineda täiskasvanute näitustel ja pandigi meile veto peale teatud ajaks. Umbes aastast 1975 oli võimalik osaleda ka neil näitustel aga kui palju ma seal välja sain panna, see on küll omamoodi naljalugu, kuna ma tegin ikka sadu töid. Kas nad kõik nüüd kvaliteetsed olid, seda ei saa öelda. Ma olen väga palju neist hävitanud, aga kui ma tegin vähemalt sada tööd, siis umbes viiskümmend neist kõlbaks näidata ka täna. Kevadnäitusel sain välja panna ühe töö ja sügisnäitusele välja panna oli ime. Tartu Ülikooli kohvik ja Pegasus olid need kohad, kus me saime avalikult ennast näidata. Siis oli ajakiri Noorus, kuhu me tegime illustratsioone ja kuhu ma tegin ka esimese avalikult trükitud koomiksi. Seal oli selline väljaanne nagu Pähklipureja, aastal 1970 ja mida rohkem hakkasin ma oma töid näitama, seda halvemaks läks mu positsioon. Eriti muidugi selle tõttu, et alates aastast 1970 hakkasin ma esinema välisnäitustel ja see oli tõeline draama Kunstnike Liidu juhtkonnale. Ilmar Torn oli karjunud, et kuidas me seda Lapinit ja Meelt karistame, kui nad pole Kunstnike Liidu liikmed. Liikmeks ju tollal ei võetud. Kunstiringkondades suhtlesin ka Ohaka põlvkonnaga – seltskonnaga, kes oli Siberis istunud ja muidugi ANK’i seltskonnaga.Nendega esinesin Saku 1973 näitusel ja nendes ringkondades võeti mind väga hästi vastu. Kui juba Sakus 1973 otsustas Vint mind välja panna, siis ma olin juba oma poiss. 1975 tegime me juba näituse Harkus, aga ametlikes ringkondades asi puutus õieti alles perestroikaga. Üritasin muidugi kunstnike liitu astuda aga ainult graafikute ühing võttis mind vastu. See võis olla aastal 1977. Sinna ma astusin vaid sel põhjusel, et ei saanud materjale kätte, näiteks Vabaduse Väljak 6 all oli kunstnike liidu ladu ja sealt said osta paberit, värve,pastelle ja sütt ainult kunstnike liidu liikmed.Tudengitele ka ei müüdud. Seal oli üks igavene hirmus vihane vanamoor ja ta müüs tuju järgi. Mõnikord võis ta ikka midagi müüa sulle, aga muidu ainult liidu liikmetele anti neid vahendeid ning seepärast pidin pöörduma kas Tõnis Vindi, Ohaka või kellegi poole, kes läks ja ostis, sest need mis tavapoes olid, olid ikka alla igasuguste arvestuse. Selles mõttes elu oli kahepalgeline. Olid suletud kunstiringkonnad, kogu see Vindi ringkond Tallinnas ja Kalju Põllu ringkond Tartus. Me kõik suhtlesime omavahel ja olime väga solidaarsed, ei olnud mingisugust rivaliteete, kõik üksteist moraalselt toetasid.
Kui võtame nüüd Leonhard Lapini Eesti Vabariigi ajal, mis on muutunud Eesti kunsti diskursuses võrreldes nõukogude aegse sotsialistliku vabariigiga ja kuidas on muutunud Leonhard Lapini kunstniku positsioon?
Nõuka ajal kunst kuulus ikka propaganda sfääri. Eelistati töid, mis ülistasid nõukogude võimu. Nad ei kujutanud seda sellisena nagu ta oli – räpane, sageli lagunenud ja vastik. Vabadust ei olnud, vabadus oli põranda all või suletud ringkondades. Nüüd on täielik vabadus ja Eesti kunstielu on palju vabam isegi kui Soomes, Rootsist rääkimata. Eestis võib teha praktiliselt kõike. Võrreldes kolmekümnendatega on praegu ikka kuldajastu, ei ole ühtset stiili, kolmkümndendatel aastatel olid kindlad stiilid, konventsioonid ja keerud. Nüüd on mu meelest täielik vabadus, igaüks on iseenda peremees ja teeb, mis tahab. See on üpris loomulik, eks elu selekteerib välja, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Aja jooksul see selgub aga seda ei pea meie teadmagi. Nõukogude ajal ei oleks mind kunagi proffessoriks valitud, see on täitsa selge. Ma olen ikka näitusi saanud teha ja õpetada koolis, nii et radikaalselt on muutunud. 70ndate aastateni polnud asi veel nii hull aga siis hakati rohkem survestama ja igal sammul keelama. Kui ei oleks tulnud perestroikat 1985, oleksin ma siin paratamatult pillid kotti pannud, sest see stagnatsioon muutus juba väljakannatamatuks.
saku-shampus 30-03-73

Milline oli kunstniku prestiiz ühiskonnas, üldlevinud on väide on Nõukogude ajal oli kunstniku ühiskondlik staatus ikkagi kõrge, võrreldes tänapäevaga?
Täielik jama, ma ei tea, kes selle välja on mõelnud ja sellist lollust kirjutanud. Nagu Juske, kes kirjutab, et Eestis ei olnud üldse põrandaalust kunsti. Kuidas ei olnud, kui ma sain sajast tööst välja panna ühe, mõni aasta ei saanud ühtegi välja panna. Kiputakse ära unustama selliseid asju, sellepärast tulebki intervjuud anda.
Nendel kunstnikutel, kellel oli siis ühiskondlik staatus, nende nimesid me õieti ei teagi. Need olid kompartei teenistuses. Positsioon oli nendel aga kus see kunst oli? Nii, et see on absoluutne jama. Seda räägivad inimesed, kes asjast üldse ei tea või tahavad tahtlikult võltsida ajalugu. Prestiiž oli ainult nendel, kes lakkusid kompartei perset. Mis prestiiž oli Tõnis Vindil või Raul Meelel? Mitte mingit prestiiži ei olnud. Neid vaadati kui vastalisi või mingisuguseid värdjaid, mind samuti. Lõpuks öeldi minu kohta niimoodi, kuna mu õde käis pidevalt psühhoneuroloogia haiglas, et Lapin on sama hull kui ta õde. Ma ei ole kordagi seal haiglas käinud ja siiamaani veel ei ole õnnestunud sinna sattuda. See on umbes sama, kui öelda, et teatri lavastajatel oli prestiiž. Jah, Irdil oli aga kas Toomingal oli ühiskonnas prestiiži? Teda survestati kogu aeg, nii et lõpuks ta lõpetaski tõesti haiglas. Ta sai muidugi terveks aga talle pandi ikka kõva põõn sellega. Alliksaar pandi vanglasse, nii et, mis me räägime prestiižist. Prestiiž oli vaid teatud inimestel nii muusikas kui kirjanduses. Näiteks võtame Eesti kirjanduse, romaani kirjanduse, no kui palju sealt nõukogude ajast on praegu loetavat materjali? Erakordselt vähe, ma ütlen.
Aado Hindil oli tohutu prestiiž, Juhan Smuulil oli tohutu prestiiž jne., neid oli terve hulk. Prestiiz oli ikkagi kollaboratstionistidel. Näiteks Vanapa töötas katlamajas, hiljem pumbajaamas. Mis prestiiž tal oli? Vaadati kui alkohoolikust hullu aga oli tippluuletaja tegelikult. Lõpetas oma elu luulepreemiaga 80 aastaselt. Sellised lood on selle prestiižiga.

Sa oled öelnud, et „kaine peaga seda eesti värki välja ei kannata“ . Kunst ja alkohol, kunstnik ja alkohol?
See on üks väga põnev teema, eks mul ole selle alkoholiga aegajalt tõesti probleeme olnud. Lugu oli selles, et ma sündisin ajastul kui käis ainult üks metsik joomine. Terve lapsepõlve ma nägin joomist maal ja linnas olid kioskid, kus müüdi viina ja õlut, sest Stalin andis korralduse need avada, et inimesed tunneksid end peale sõda rõõmsana. Alles 1960 lõpus pandi need putkad kinni , kuid nõukogude ajal õppisin ma jooma. Tulin Tallinnasse, kooli ma sisse ei saanud, läksin tööle instituuti kus töö juurde kuulus suur joomine. Mingi töö tehti valmis ja peale seda tuli joomine, mina tegelesin siis eneseharimise ja õppimisega. Kõvemad napsutamised tulid alles peale seda, kui me hakkasime tegema arhitekti tööd. Arhitekti tööga on nii, et sa teed kuu ajaga hommikust õhtuni tööd ja kui sa teed ka öösiti tööd, siis pidi turgutama end konjakiga, sest muidu ei suuda terve öö tööd teha. Töö läks jälle edasi ja kui said valmis, siis see oli nagu puhastustuli. Tehti üks korralik jooming ja mindi jälle edasi. Sellist probleemi ei olnud, et joomine oleks muutunud kestvaks. Taust oli ikkagi see nõukogude aegne, mistõttu teatud asju tähistatakse joomisega või puhastatakse ennast joomisega. Muuseas Kaug-Ida õpetuses öeldakse ka, et kui inimene tahab midagi, tahab ta juua või süüa, siis teha seda niipalju, et sul isu ära läheb, siis sa vabaned. See võib lõppeda ka surmaga, kuid sa võid parandada oma karmat. Eks ta ole äärmiselt individuaalne. Eks ta traditsiooniliselt kuulub ikka kunsti juurde, ka näitlejad joovad ja ka muusikud. Neid joominguid on aegajalt tekkinud aga nad on sageli seotud ka eludraamade, eluprobleemide ja enesepuhastuse katsega. Näiteks purjus peaga ükskord nooruses proovisin maalida, see tuli täielik soperdis. Pohmakaga ka ei saa maalida. Maalikunstiga või üldse kunstiga tegeleda on võimatu, eriti kui sul alkohol on veres. Organism peab olema ikka täiesti puhastunud. Näiteks need viletsad kirjanikud, kes kirjutavad kunstist ja lihtrahvas või tavakodanik arvab, et kunstnikud on joodikud, mis me neist toetame. Sellega nad ikka sügavalt eksivad, sest juues ja olles väsinud alkoholi jääknähtudest, peab ikka end puhastama, et üldse hakata jälle tööd tegema. Purjus peaga ei ole ma küll elus midagi loonud.
Nad ei tahtnud mulle anda kunstihoone galeriis näitust, ütlesid, et Lapin joob, kuradi sead, mina joon, mina ei saa näitust teha, kurat ma tegin elu parima näituse galerii jaoks, paljud on seda öelnud, siis oli suumulk kinni neil, kunstnik joob, vanasti oleks olnud häbiväärne sellist asja üldse välja öelda ja peale selle ega ma, siis kogu aeg ei joo, mõned mehed joovad kodus salaja aga mina lähen alla ja mõnikord istun all ja joon vett aga arvatakse, et ikka ma joon, las olla see, siis linnamüüt minu kohta. Aga kes need tööd kõik on teinud, küsisin, ma olen siin ateljees päevade kaupa, teen tööd. Kui sa muutud halvaks, siis oled sa lõpmatuseni halb, siis määritakse sulle kaela ükstakõik, mis asja, kes on siis teinud need tööd, kes on kirjutanud need raamatud, projekteerinud majad?
Lihtsalt nii on see kujunenud ja ma olen eluaeg püüdnud vastu ka võidelda aga ei ole lõplikult õnnestunud. Ma olen isegi viis aastat olnud AA’s, ei ole üldse joonud. Elu muutus väga ühekülgseks. Ma kaotasin ära oma sõbrad, ei saanud enam sõbrannasid ega midagi.

_03 Patsjukov_L&S Lapin_4-08-76

Siit tulebki järgmine küsimus. Lapin ja naised?

Naiste kohta peab ütlema, et nad on mulle eluaeg meeldinud ja ma arvan, et üks põhjusi, miks nad mulle meeldinud on, on see, et mul oli väga hea läbisaamine oma emaga. Mul on koguaeg olnud väga head suhted naistega ja kui ma jõudsin sellesse ikka, et olin kunstnik ja seksuaalsuhted võtsid hoogu, siis ma tundsin, kuidas see seksuaalsus mind inspireerib. Kui ma olen ühe naisega väga heas vahekorras, ta annab mulle endast kõik nii nagu minagi vastutasuks, siis mul ka looming läheb väga hästi. Seda ma tundsin ka selle aasta alguses, enne näitust, kui tegin oma paremad tööd vahetult sellega, et üks naine mind inspireeris. Omal ajal, kuue-seitsmekümnendatel toimusid ju Tõnis Vindi juures regulaarselt isegi orgiad, organiseeritud välisilmast tulnud informatsiooni mõjutustel, koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Räägitakse, et inimese ajus seksuaalsus ja kunst või loomingukeskus, need on väga lähestikku ja mõjutavad üksteist. See on looduse seadmus, mis tahab, et inimkond jätkuks ja et mees ja naine omavahel suhtleksid seksuaalselt. Sealt tuleb ka välja loomingulisus, mis on seotud loojaga. Ma enam ei usu, et mina ise olen loomingu alus, (nooruses kõik usuvad) mina tean, et mulle antakse. Looming on mulle antud asi, see on sama kosmiline muster nagu seksuaalsuski. Väga hästi ütles mu viimane kallim, kui me seksisime, et me vahetame informatsiooni, mis on väga vaimukalt öeldud Ta ütles, et mida ma muretsen, sest sinuga ma vahetan informatsiooni. See oli nii loomulik, see ei olnud petmine kuskil nurga taga, vaid kaks inimest lihtsalt kiindusid üksteisesse ja see muidugi inspireeris mind. Kirjutasin ühe ööga kakskümmend armastusluuletust ja osa saatsin neist Loomingusse. Mind on alati erinevad naised inspireerinud, kellega mul on olnud õnn koos olla. Seksuaalsust välistama, varjama või tagasi tõrjuma hakata on vale. Minu juurde tuli üks noor daam, kes tahtis abstraktset kunsti õppida. Ta oli juba teinud töid ja tuli neid näitama. Ma ütlesin, et ma annan talle head nõu, kuid ükskord ta tuli veinipudeliga ja ma ei mäleta, millega ma siin hakkama sain aga enam ta nägu pole näidanud. Loobus õpetusest, kartes seksuaalsust . Ei tule temast ka abstraktsionisti. Inimene peab ennast selles osas ikka vabaks laskma. Isegi Köler, ma vaatasin Köleri näitust, mis on tuhat korda nähtud, äärmiselt igav näitus oli, kuid kõige parem töö oli seal, mille ta oli maalinud oma majapidajannast, see näitab ka, et Köler ei olnud ka seksuaalsusest vaba, see oli kõige ilusam maal seal, seda ei olnud lihvitud siledaks, see oli vaba ja kõik.

lapin_happ_lipuga75

Anonymous Boh & Amazing Hancock Brothers “TexEstonian Extravaganza” New York

IMG_4979
FullSizeRender_2 FullSizeRender_1 FullSizeRender

Anonymous Boh & Amazing Hancock Brothers “TexEstonian Extravaganza” in Grace Exhibition Space, Brooklyn Broadway 840, New York. Gallery Hours Saturday 12 to 5.

Live Performance Program at 9.30 PM

 

 

NON GRATA GROUP RETRUNS to NYC with 10 New Commandments

Anonymous Boh “10 NEW COMMANDMENTS”Anonymous Boh starts from the beginning, by coming out with New 10 Commandments – Contemporary Surviving Rules. Nowadays the problems of contemporary human being are mainly connected with 2000 years old operating instructions which best before is long gone. Along the example of Bible, the visualization is sent to illiterated. After all the artist gives 100 % quarantine that the formula of happiness works if to follow the rules without exception and incontrovertibly.

Visualization of “10 commandments” is outcome of world wide trips on open landscapes of Parallel Universe – “Force Majeure”, “Extravaganza Shooting”, “Beauty of The Car Accident”. And Even More …

“Anonymous Boh, via non-stop world tours, performances, exhibitions, and publications, has created one of the most representative, significant, timely and transformative art movements in all of history. As Ring Master, Boh has become the Wild Bill Hickok, the P.T. Barnum, the Alfred Jarry, the Tristan Tzara, the Ezra Pound, the Orson Welles of our Era. We have entered The Apocalypse, The Storm. Boh, implementing all The Arts via NON GRATA’S Diverse Universe global performances, reveals to us not only where we presently stand in The Storm but he also conjures visions of our soon to be realized post-apocalyptic absurdly playfully tormented kaleidoscopic landscapes.

 

Ron Whitehead, Outlaw Poet, Kentucky

 

“Al is a grizzly bear with a chain saw in a jack in the box. As dangerous and amusing as that sounds, he’s unpredictable, boundless and one step ahead of all who surround him. His stories are real, his madness is real. Just grab hold and enjoy the ride, this journey has many twists and turns and sometimes there are no roads.”

 

Andy Cook, Musician and publisher, California

 

FB event: https://www.facebook.com/events/716772045084009

Leonhard Lapin avas Vantaas 300­meetrise kirju seinamaali „Värviõpetus”

Eesti kunstnik Leonhard Lapin avas möödunud laupäeva hommi­kul põhjanaabrite juures oma äsja valminud teose, mis on üks suuremaid eestlase loodud seinamaale. Lapini 300­meet­rine „Värviõpetus”, mis põhi­neb tema väljatöötatud ja Eesti kunstiakadeemias edasi antud arhetüüpsel värviõpetu­-
sel, asub Helsingi lähedal Van­taa linnas. Soomlastel valmib tule­vaks suveks Helsingi metroo­liini pikendus, tänu millele kulub edaspidi Helsingi kesk­linnast Vantaa lennujaama sõi­duks kõigest pool tundi. Hel­singi metroo aastane sõitjate­arv on rohkem kui 60 miljonit ning hinnatakse, et Kivistö ja
Vantaa lennujaama peatused saavad olema kõige rahvaroh­kemad. See tähendab, et Lapi­ni triibikmaali näeb edaspidi tohutu hulk silmapaare. „Eesti ajaloo suurim maal on valmis!” teatas Lapin Eesti Päe­valehele. „Mind üllatas see, et suur seltskond kohalikke ini­mesi oli kohal, sest neid huvi­tas, mis nende kodukohaga
saab. See jättis väga hea mul­je, üritus oli soe, inimlik, ilus.” Kivistö jaamahoone autor, büroo B&M Architects partner Jussi Murole rääkis juunis Eesti Päevalehele, et hindab kõrgelt Lapini kunsti ja soovitas Van­taa linnal Eesti kunstnikult töö tellida. Jussi ja tema isa, linna­planeerija ja õppejõud Pentti Murole olid kohal ka avamisel.
Ehkki avamine oli täiesti plaa­nide järgi, pole tunnel valmis – puudu on valgustus. Umbes 400­meetrine tunnel on neli meetrit kõrge, kaheksa meet­rit lai ja sinna paistab päeva­valgus. Tunneli ümbrus korras­tatakse veel enne aasta lõppu. Lapini triibustikku sobis häs­ti kujutada ka tunnelit avaval lindil, mille lõikas lahti Lapin
ise, seejärel said kohaletul­nud väikesed jupid teose pisi­kesest reprost ka endale mäles­tuseks. Lapin sai neile tublisti autogramme kirjutada. „Värviõpetuse” avamine oli osa festivalist Open House Hel­sinki, mille jooksul sai külasta­da hooneid ja paiku, kuhu üld­sus tavaliselt ligi ei pääse.

Teele Tammeorg

Raul Meel – Jumala insener

Raul Meele koht eesti kunsti ajaloos on paigas juba tükk aega, kuigi see pole alati olnud iseenesestmõistetav. Algul pigem intellektuaalne dissident, kellest ei saanud avalikult kõnelda, aegade muutudes aga elav klassik, kelle ettevõtmiste grandioossusele pole üldiselt tagasihoidlikus Eesti kunstimaailmas suurt midagi kõrvale panna.

Kahtlemata egotsentrik, kuid minu jaoks sümpaatne egotsentrik, sest ta ehitab üles uusi maailmu. Meele-taolisi, demiurgihoiakuga loojaid on maailmas ikka olnud; Eesti kontekstis on võrreldavaid siiski väga vähe. Meel on enesekindel, tema loodud maailmu võib tunnustada või põlata, kuid väline keskkond või kunstimaailma hetketrendid ei näi teda mõjutavat.

meel

Meele meetodi – muidugi on see lihtsustamine, eri aegadel on ta kasutanud väga erinevaid ideid, võtteid, tehnikaid ja žanre joonistusest performance’ini – põhiliseks aluseks on grandioossete skeemide konstrueerimine. Ajaloost on teada näiteid kunsti loomisest näiteks Tarot’ kaartide või Hiina ennustussüsteemi I Ching abil. Meel on loonud ilmselgelt oma süsteemi, osa sellest on lahkelt publikule näha antud, osa aga maskeeritud või pärit alateadvusest, mida ei saa otseselt sõnaliselt või valemitega esitada.

Siin on kõrvuti mäng geomeetriliste kujunditega, mäng sõnade ja lausetega, mäng värvidega, numbritega ja kõigi muude võimalike asjadega, mis aitavad maailmu üles ehitada ja neid pärast kirjeldada. Ja siis ka lammutada, kui vaja. Ja see mäng ei ole midagi kerglast, pigem on see midagi tõsist ja vastutustundlikku.

Meele loomingus on sõna otseselt seotud pildiga ja vastupidi. Vahel kohtame sõnu mitte ainult pildiallkirjas, vaid ka otse pildil. Sõnast saab konkreetse luule kui meetodi järgija käes pilt. Tihti püütakse verbaalset ja visuaalset suhtlust vastandada, Meele puhul see lähenemine ei tööta. Sõna on alati kohal, rohkem või vähem. Vahel mõtlen, kas oleks võimalik Meele vastand, autor, kes alustab kirjandusest ja jõuab siis visuaalkunsti? Ehk on.

Ma ei tea, mida autor arvab, kui ma julgen tema loomingut nimetada religioosseks kunstiks. Kas usu mõte laiemalt võttes pole tajuda maailma toimimise aluspõhimõtteid? Meele tööd püüavad minna alateadvusse, otsida maailma loomisel kasutatud ehitusklotse. Sel näitusel mängitakse läbi hulk stsenaariume.

Meele süstemaatilisus – vaadakem kasvõi tema endale koostatud juhiseid tööde sarja loomiseks – on hämmastav ja samas väga vastuolus argiarvamusega kunstnikest kui enamasti spontaansetest ja suvalisi seoseid kasutavaist isikuist. Siin on ilmselgelt näha kunstniku taust, tehniline haridus.

See on tegelikult erand, tehnokraatlikud tüübid eelistavad näiteks tarbijana üldjuhul väga traditsioonilist kunsti. Meel kasutab insenerimõtlemist seal, kus üldine rahvalik ettekujutus kunstiloome meetodeist selle välistab. Maailm on üks, ütlevad need tööd. Liigsed vastandused toovad vaid segadust.

Üks asi on mõtlemismeetodi valik, teine on teostus. Meele tööd on samal ajal «ilusad» ka klassikalises mõttes, võibolla tahtmatult? Jällegi viide insenerimõtlemisele, sest ka tehnilised joonised on omal moel ilusad ja püüavad kompaktselt ja selgelt asju lahti seletada. Joonise standardid kehtestatakse riiklikult, kunstiteose standardid kehtestab autor ise.

Ideaalmaastikul ei ole midagi liigset, kõik on omal kohal ja kirjeldab midagi. Seda ka siis, kui me ei suuda päriselt aru saada, mida just täpselt kirjeldatakse või millist osa reaalsusest üldistatakse uuele, üleinimlikule tasandile. Kunstnik filtreerib mürast välja selgeid kujundeid ja loob tehislooduse, mis võib koosneda ka kirjatähtedest lisaks täiesti abstraktsetele kujunditele.

Eraldi võiks arutleda kunstniku positsioonist lakkamatus võitluses teemal, kas kunstiteos peab olema unikaalne ja kust läheb paljundustehnikaid kasutavas kunstis piir kindlalt piiratud tiražeerimise (ma kahtlustan, et selle idee taga on kunstiäri vanaaegne masinavärk) ja masstootmise vahel. Kui ma prindin siin näitusel välja remiksversiooni sarjast «Taeva all», milline on selle töö õiguslik staatus? Kas Meel signeerib töö kui algne autor ja mina seejärel kui remiksiv DJ?

Meele töö võib rippuda igava büroo seinal ja sinna tuua mõistatuslikkust, olles samas loodud süstemaatilise tegevuse tulemusena. Siin ei ole vastuolu. Osa maailmast jääb inimese jaoks alati mõistatuseks, millele võib ju leida vastuse, aga selles on parem siiski kahelda.

Raul Meel on nagu keskaegne kartograaf, kes püüab maailmarändurite juttude ja visandite varal maailmakaarti joonistada. Tema töö on raskem, sest nüüdseks kindlalt kaardistatud füüsilise maailma kõrval on olemas ju ka mittemateriaalsus, mitu korda mahukam ideede ja kujundite maailm. Selle lõplik kaardistamine pole inimese ega arvuti jaoks (õnneks?) võimalik, aga katkendeid saab siiski esitada. Kasvõi hetkeliste sähvatustena.

Autor: Tõnu Kaalep