Peeter Allik exhibition opening in Tallinn Art Hall

[vc_row][vc_column width=”1/2″]

Peeter Allik

Need tomatid ei mädane

Kunstihoone Galeriis 3.01-8.02.2015

Näituse avamine 2.01 kell 18.00

„Kullake, kas sa pole siis aru saanud, et see, mis on südamele armas, on kitš, kõik ülejäänu on kunst“. Frans Boenders, Antwerpeni kunstiteoreetik ja kirjanik

Peeter Allik (s. 1966),  maalikunstnik ja graafik, eksponeerib Tallinna Kunstihoone Galerii aasta esimese näitusena oma suureformaadilisi linoollõikeid ajavahemikust 2006-2014. OtseAllikast tulev näitusekirjeldus on – ütleme heatahtlikult – õige aga mitte õiglane:  „Näitusel näeb hulganisti seinale pandud kauneid pilte. Kõik on linoleumist (vanaaegne põrandakattematerjal ) välja uuristatud ja siis trükitud paberi peale. See ei ole mitte lihtsalt kunst vaid suisa suur kunst. Ütleksin isegi, et ehk ei tohikski sellist värki avalikult näidata, kuid mis teha. Nii see elu kord juba on, et näitan. Näitus on väga huvitav. Kui astud sisse esimesse saali ja vaatad vasakule – näed seal pilte, kui paremale, on kah pildid. Otse – samuti üks hiigelsuur pilt. Kui minna tagumisse saali, lööb kohe pildi ette ja vaata kus tahad – kõikjal on pildid“. Ülaloleva õiglusele pretendeeriv tõlgendus oleks: Alliku traditsioone vaagivad ja neid tänapäevaga ühendavad töömahukad teosed kõnelevad Lõuna-Eesti mahlakais murretes, neis on tunda kursikate, nongratalaste, viljandi- ja  tartukandi kodukootud filosoofiat, millel pole luksust ei unustada ega mööda vaadata, neis loovad ja lehvitavad nii Ida-Euroopa lähiminevik kui saksa kultuuriõied, mille enamus kaasaegseist on vaiba alla pühkinud. Allik, sarnaselt Toomas Kuusingule ja Priit Pärnale mäletab ja mõistab nagu rahvas, mitte nagu koorekiht, tema kunst on „loetav,“ sest selle koodid pole salastatud ega ilu idealiseeritud. Kõrge ja madala vahel vahet tegemata liiguvad Alliku hästi tehtud kolepildid eikellegimaal, kus on üllatavalt palju elujõulisi, staatuse laubamärgita elanikke. Märksõnad ja iseloomustused, mida tähelepanelik kunstnik meelsasti ja positiivses võtmes kasutab on: „ Saksa 19.sajandi puulõige kui massikultuuri algus, dada, uusasjalikkus, pop, camp, libadokumentalism ja libarealism, sotsiaalpornograafia, puhas kitš, erinevate asjade vastandamine ja kontrast, sest plussist ja miinusest tekib elekter … Püüan kujutada võimalikult inimlikku inimest, paraku on ta kurb ja nukker ja sõtkutud … Olen vältinud „oma teed“ ja hoidnud elusana „elutervet uudishimu,“ et suuta kasutada kunsti materjalina kõike, mida kasutada annab … Nali ja tõsidus, kurbus ja vägivald ja ilu koos ühes teoses – see ongi hea kunst“.*

*kompileeritud Urmas Vadi ja Peeter Alliku 2006.aasta lõpus toimunud vestlusest „Inemise sisu“ – http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=691701[/vc_column]

[vc_column width=”1/2″][/vc_column]

Peeter Allik

These  tomatoes do not rotten

Tallinn Art Hall 3.01-8.02.2015

Exhibition opening  2.01 kell 18.00

Painter and printmaker Peeter Allik will exhibit in Tallinn Art Hall his large format lino-cut pictures from 2006-2014.

“It is right, but it’s not fair! Everything is cut out from linoleum. This is not just art, this is big art! Frankly speaking, it should be illegal to exhibit this kind of stuff publicly. There will be lot of pictures! You enter the room, you see pictures on your right, and on your left, and surprise surprise, in front there will also be one big picture!”

[/vc_row]

Click here for Facebook event